Miks küll Õismäele rattasport ei meeldi?
Sõit kulges väga mõnusalt. Sport toob ju hea tuju ja ilm soosib nüüd kevadel igati tervislike eluviisidega sammupidamist. Möödusid Kadriorg, kesklinn, Kristiine, Mustamäe ja Õismäe.
Viimane linnaosa viis aga mu sõbratarilt kevaderõõmu. Kui teistes linnaosades on kenasti ratturitele teeääred kas või sõidutee ületamiseks kaldu ehitatud, et mitte hobusemoodi rattaga kapata, siis Õismäel oli pidevalt valida, kas sõita põmakaga teeäärest alla ja tulla pärast sõidutee ületamist pooleldi rattalt maha, mis teeb sõidu väga ebameeldivaks või valida rattasõiduks sõidutee. Kui Õismäe-Kakumäe rattatee on igati mugav oma peale- ja mahasõitudega, siis miks on teine osa Õismäest korda tegemata?
Muidu sõitsin seal tavaliselt sõiduteel, kui liiklust oli vähem ning ma ei olnud tähele pannud, et selline olukord valitseb. Tagasiteel juba valisime oma matkaks sõidutee ning püüdsime võimalikult kiiresti kuhugi metsarajale linnulaulu ja metsalõhna nautima minna, et siiski kevaderõõmu ikka üleval hoida.
Kuigi rattasõidutee on paljudes kohtades kõrvuti kõnniteega, siis kahjuks ei ole veel Eestisse jõudnud see mõnus liikluskultuur, kus vastavalt liiklusmärkidele ka enda käitumist sätitakse. Päris paljud inimesed moodustavad oma seltskonnaga "tõkkeid", mis segab oluliselt teeläbimist. Muidugi on ka ratastel liiklejates märgata ülbust ning mõne puhul sõidaks nad ka elevandist üle, kui too vaid teele jääks. Tegelikult ei ole ju raske vastavalt märgistustele ka käituda ning samal ajal teineteist võimalikult vähe segada.
Pirita rattateel on päevasel ajal sõitmine üks korralik tsirkus: igas vanuses liiklejad täiesti suvalisel rajapoolel jalutamas, jooksmas, seismas, laulmas, päevitamas ja ratastel sõitmas. Mõnus sõit kulgeks vaid öösel vist, aga siis kahjuks pole päikest.
Hea üllatus tuli aga autojuhtide poolt, kes iga kord meile teed andsid ja nii ei pidanud me reguleerimata ülekäiguradadel kordagi ootama.
