Jooming, tüli ja kehavigastused: Mis juhtus Mutionu peol tegelikult?
(1)
Lasteajakiri Päiksetar nägi ilmavalgust 1926. aasta märtsis, mil tuli trükist selle esimene number.
Esimesest numbrist kaugemale ajakiri ei jõudnudki, kuid sellestki piisas sügava jälje jätmiseks eesti (laste)kultuurilukku.
Kõvasti kärbitud
Nimelt avaldati ajakirja 8. ja 9. leheküljel piltidega illustreeritud luuletus “Mutionu pühadepidu”, mis praegu on tuntud pigem nime all “Mutionu pidu”. Kuid nime lühenemine pole ainus muutus, mille teos on aastakümnete vältel läbi teinud. Originaalis oli luuletusel 18 salmi, tänapäeva lapsed laulavad aga ainult kuut salmi.
Mis tingis kahe kolmandiku teksti väljaviskamise hilisematest trükkidest?
Eks ikka luuletuse sisu. Mutionu kevadpidu, mida hilisemates versioonides kirjeldatakse lakooniliste ridadega “See oli päise päeva aal / pilla-palla pillerkaar”, osutus tegelikult tõsiseks joominguks, mis lõppes verise kaklusega.
Tõsi, luuletuse tekstist selgub, et Mutionu ja tema pere ei olnud tüli ega löömingu algatajad, nemad olid lausa ehmunud, kui pidu käest ära läks. Konflikti tekitas hoopis purjus Jänes, kes Siilile käpa peale astus.
Seejärel hakkas Siiliga tüli norima Kaaren, viimaks sekkus löömingusse joobnud Karu ning tema järel teisedki loomad. Mutionu ja tema kaasa Mutitädi katsed tüli maha rahustada ebaõnnestusid ning mitmed loomad said madinas püsivaid kehavigastusi (näiteks Põder, kes jäigi lonkama), kuid lausa maha kedagi siiski ei tapetud.
Kes on selle kahekümnendate aastate Eesti olustikku tabavalt kirjeldava luuletuse autor?
Päiksetari veergudel varjub autor initsiaali A taha.
Nagu nüüd teame, on tegu loomulikult Alide Dahlbergiga, kes on näiteks lasteluuletuse “Väike Mai” autor.
Internetiaadressil www.kadajas.eu asuva Tajo Kadajase eesti vanade lastelaulude andmebaasi kohaselt ilmus “Mutionu peo” sõnde autor avalikkuse ette alles 1960. aastal eesti lastekirjanduse almanahhis, seni avaldati luuletuse teksti ilma autoriviiteta.
Selleks ajaks oli luuletusest saanud juba populaarne laul: helilooja ja muusikapedagoog August Kiiss (muu hulgas laulu “Mu koduke” sõnade ja viisi autor) seadis 1931. aastal luuletuse kuuele kombekamale salmile viisiks ühe eesti rahvaviisi.
Sisu karskemaks
Seejuures kohendati salme ka sisuliselt karskemaks: Jänes hakkas õllejoogi asemel rüüpama kastejooki, Kaarna menüüks said kapsapiruka asemel karusmarjad ning Kull pidi lihaviilukast loobuma kurejoogi kasuks. Muide, ka Orav, kes tänapäevases versioonis närib käbijuppi, maiustas algselt tegelikult hoopis vorstijupiga.
“Päiksetar tahab lastele pakkuda huvitavaid ja arendavaid jutustusi, näidendeid, luuletusi ning joonistusi,” kuulutas ajakiri oma ainukeseks jäänud numbri sisekaanel. On tõsiselt kahju, et sisuka ajakirja teekond nii lühikeseks jäi.
Mutionu pidu
Elas metsas muti-onu
keset kuuski noori, vanu.
:,: Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügaval. :,:
Kutsus kokku külalisi
karvaseid ja sulelisi.
:,: Lendas vares, harakas,
kull ja kaaren nupukas. :,:
Vantsis uhkelt karuvana,
veeres siili okaskera,
:,: jänes nudisabaga,
orav kikkis kõrvaga. :,:
Joostes tuli väle põder,
hiljaks jäi veel reinuvader,
:,: siis kõik lauda istusid,
pidurooga maitsesid. :,:
Karu imes mesikooki,
jänes rüüpas kastejooki,
:,: kaaren karusmarju sõi,
kull see kurejooki jõi. :,:
Põder limpsis samblasuppi,
orav näris käbijuppi.
:,: See oli päise päeva aal
pilla-palla pillerkaar. :,:
Mutionu pühadepidu
I
Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.
II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.
III
Liginesid kewadpühad.
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö –
pühad käes on üle öö.
IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.
V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.
VI
Kui siis algas kallis püha –
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik.
VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi –
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, –
uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.
XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas –
linnupere ehmatas.
XIV
“Mis sa kilkad, nõelakera!”
tõstis kuri kaaren kära.
“Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.”
XV
Riiu sekka segas karu, –
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.
XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.
