Õpetaja võttis asja südamega - kogus suvel õppematerjali, vaatas internetis ringlevaid videosalvestisi, tutvus võimalustega tellida korralikud hüpitsad. Ning sügisel avatigi treeningrühm.

Rühma liikmetele telliti Kanadast kvaliteetsed hüpitsad ja harjutamine võis alata. Eks algul oli nii treeneril endal kui ka õpilastel kahtlusi, kas see ikka on asi, mida nädalast nädalasse harjutada tahaks. Kahtlused osutusid äärmiselt ennatlikeks - huvi ala vastu aina kasvas. Võhikule võib ju tunduda, et mis see siis ära ei ole - hüppenööridega hüppamine pole iseenesest midagi erilist. Kuid treeningutesse süüvides avaneb ala mitmekülgsus, variatsioonide rikkus ja sportlikkus.

Suure töö vilju sai koolipere nautida 20. mail toimunud hüpitshüplemise päeval. Kõik, kes soovisid võistelda, said end kirja panna. Ja julgeid jätkus - 38 õpilast! Žüriisse valitud õpetajad suutsid etteasteid jälgides vaid vaimustusest ahhetada. Rasked kombinatsioonid, hüplemiskavad muusika saatel, kiirhüplemine... Ja, mis kõige toredam - õpilased ise olid hasartsed, nii poisid kui tüdrukud!

On päris selge - uus haarav spordiala on sündinud. Järgmisel aastal treeningud jätkuvad, peaks vaid olema koht, kus trenne läbi viia saaks, sest praegune peokeskuse saal ehitatakse klassiruume täis. Aga ehk saab ka Harkujärve kool endale ükskord normaalse võimla.  

Stiilinäide tipptasemel rühmaesinemisest:

Hea lugeja,

kas sul on veel ideid, kuidas spordiala eesti keeles nimetada võiks?