Sellele esietendusele järgnesid aga üha uued lavateosed, maha mängitud Ülenurme Gümnaasiumi Tõrvandi koolihoones. Siinkirjutaja jõudis kohal käia nendest vaid kolmel. Tõrvandi lasteteatris „Kuldne Leht" esietendus 21.aprillil Jaan Aitaja kirjutatud ja lavastatud „Kanged mehed Ruusaaugult". Teatritükk puudutas muuhulgas ka poliitilisi teemasid ja pani pealtvaatajad üsna tõsiselt mõtlema selle üle, kas ikka on kena ja üllas igal pool üha iseennast nähtavale upitada, sest sõprus ja abivalmidus on need, mis elu kaunimaks muudavad. Noored lavakunstnikud askeldasid laval etenduse edenedes üha asjalikumalt ja julgemalt ning saalisistujad said mõnusa teatrielamuse. Kuivõrd Jaan Aitaja tähistab sügisel märkimisväärsemat sünnipäeva, siis tulevase juubilari soovil räägime tema tegemistest pisut põhjalikumalt järgmises „Olevikus". Kui Jaan Aitaja askeldab näitemängutöödega koolihoone keldris asuvates omarajatud teatriruumides, siis temperamentne Aime-Laine Kahk teeb oma näitemänguseltskondadega kui võlukepikese väel koolimaja ülemisest jalutussaalist aeg-ajalt teatrisaali. Paraku, jah, vääriksidki laste ja nende juhendajate ettevõtmised avaramaid ja funktsionaalsemaid ruume, koolipere ootab vaikse kannatlikkusega aega, mil ehitusjärg jõuab gümnaasiumihoone renoveerimise II etapini. Aga saadakse ka aru, et praegu on, nagu on, elu ja tegemised ei saa seepärast seisma jääda. Koolikoridori ukseavadele tõmmatakse kirevad kardinad ette, vajaminevateks rekvisiitideks on varutud võimalikult kergesti paigaldatavad vahendid - ja sedasi saabki üpriski nappide minutitega tavalisest koolikoridorist hoopis teatrisaal.

5.b klassi näiteringi mängitud „Kõige kallim maailmas", mille on kirjutanud Valter Kruut, tõi pealtvaatajate ette metsarahva koolitegemised. Ikka lastepäraselt ja parajalt vürtsikalt mängitud lugu pani lapsed pikkadel pealtvaatajapinkidel mõnigi kord lõbusasti naerust turtsuma, ent küllap jõudis pärale ka tükis peituv õpetlik iva.

1.a klassi näiteringi mängitud „Lize ja Hanna", näidend laulude ja tantsudega saksa muinasjutu ainetel oli aga mõnevõrra üllatuslikki - etenduses oli saksa rahvatantsu ja oli laulu, kogu klass oli taas näitlemisega hõivatud ja võiks öelda, et pealtvaatajate ette oligi toodud lausa muusikal.

Igal aastal, kui käin meie laste etendusi kaemas, imestan nii laste kui ka nende juhatajate tegususe üle. Tänuväärsel moel suunatakse lapsed laulma ja tantsima, õpetatakse publiku ees esinema ja hästi oluliseks pean, et noored inimesed suunatakse neile meelepärase tegevuse abil selgelt ja arusaadavalt väljenduma. Lavastajal on kindlasti üsna keeruline leida just sellele seltskonnale sobiv näidend, jagada laste vahel osad sedasi, et igaüks saaks just endale sobiva rolli ning samas ei tunneks keegi ennast tõrjutuna või vähemväärilisena. Karakterrollid on ju tõepoolest lõbusamad ja menukamad, aga teadupärast pole lavaelus vähetähtsaid rolle, vaid kõik on publikule väärt mulje loomiseks olulised ja asjakohased.

Toredat ja pika perspektiiviga ettevõtmist veab meie teatrirahvas ja suur aitäh neile kõigile selle eest! Eks ole neil ümber asjalikke abilisi muusika- ja tantsuõpetajate ning teiste kolleegide hulgas, eks tule tublisti tuge klassijuhatajatelt ning lapsevanematelt, eks ole tänuväärseks n.ö algmaterjaliks koolinoored ise, kes soovivad ja tahavad oma õpetajatega koos tegutseda. On tõesti vahva, et meie vallal on muu hulgas nii tarmukas ja tegus ning uskumatult arvukas teatrisõprade seltskond!