Pokumaad avastamas: oleme näinud pokusid palgest palgesse

Pärast seda, kui 1994. aastal oli ilmunud kunstnikust kirjamehe Edgar Valteri (21.09.1929-4.03.2006) „Pokuraamat", avati uus lehekülg eestikeelses lastekirjanduses. Raamatu ülimenust räägib fakt, et see raamat ilmus uues Eestis suurima trükiarvuga teosena ning sellest anti välja kordustrükid aastatel 1995 ja 2001.

Esiteks toodi parnassile täiesti uus kirjanduslik kujund - poku - ning sellega seoses ka uuetüübiline keskkond, milles pokud oma imepäraseid asju ajama hakkasid. Teisena arendati välja poku-filosoofia, mille alla paigutati täiesti uus mõtlemisviis ning pandi alus tervele territoriaalsele üksusele - Pokumaale.

See Võru- ja Põlvamaa piiriala metsarohkel maal tegutsev keskus valmis pika aja jooksul ning paljuski tänu juhustele ning Edgar Valteri populaarsele isiksusele.

Otsustas paiga valik

Edgar Valter elas tol ajal Võrumaal Urvaste vallas. Ümbruskonnas ringi liikudes tabas kunstniku terane pilk vesises lodukohas iseäralikke mättaid, mis „jalgupidi" vees seisid, kõik üksteise ligiduses ning kõigil uhked „soengud" pead katmas. Lähemal uurimisel selgus, et tumba-kujulised mättad kasvatavad tarnasid, kolmekandilise varre ja karedate lehtedega taimi. Kõik tarnad kasvatavad võsundeid, millest sirguvad tütartaimed, mis liituvadki mättaks - algul on see väike ja madal mütakas, kuid aastatega kasvab üha kõrgemaks ja laiemaks. Areneb välja justkui „perekond" - vanemad koos lastega. Need isevärki mättad panid kunstniku mõtted ja kujutlusvõime liikuma ja mätta-Pokud rääkima.

Kohalike inimeste soovitusel jäi Edgar Valteri pilk peatuma kunagise Padasoomäe talu õuele, mida ümbritses raieküps palgimets.

Pikkade arutluste ja mõttetöö tulemusena otsustatigi taotleda see 55 hektarit riigimaad kahe valla (asus mõlema territooriumil) - Kanepi (Põlvamaa) ja Urvaste (Võrumaa) munitsipaalomandisse. Kui maa käes, alustati hoonete projekteerimisega. Arhitekt Tiit Hansen hakkas Valteri jooniste järgi rajama pokukodasid - üks suur, teine väike, mis ühendatud omavahel koridoriga. Majade rajamiseks saadi palgid samast metsast, rasketest maakividest rajati vundament. Majad pidid väliselt meelde tuletama pokusid. Kogu ettevõtmist rahastasid Euroopa Liit, Eesti riik ja mõlemad vallavalitsused.

Laste võlumaa

Kui vaadata, kes järjekordsest turismibussist välja astuvad, siis võib eksimatult öelda - lapsed. Igas vanuses. Pokukojas võtavad ekskursioone vastu lahked ja sõbralikud giidid. Kõigepealt tehakse tutvust kodadega, kus on arvukalt väljapanekuid, sealhulgas Edgar Valteri originaalmaalid, raamatute illustratsioonid, tema raamatud, puust kujud, humoristliku ilmega vigurid. Isegi valamu kauss on valmistatud kasepahast. Sagedased külalised Pokumaal on ka muusikud - nii kohalikud (kuulsad) lõõtsamehed, aga isegi pealinnast käiakse seal kontserte andmas. Loomulikult kõlab Pokumaal ainult pokude kõrvadele vastuvõetav folkloorne muusika või laul.

Edasi minnakse metsaraja laudteele, aasale, võib ronida vaatetorni, et Pokumaale selgem pilk heita. Avaral telkimisplatsil on võimalik pikemaks kohale jääda.

Kuigi kõik see kokku moodustab laste võlumaa oma üllatuste ja põnevusega, ei saa ka täiskasvanud sellest osa saades ükskõikseks jääda.

„... pokud on alati elanud kusagil lodus, varbad vees, ja harjunud seisma ühel kohal. Ja parajasti üksteisele nii lähedal, et sai vabalt juttu puhuda," - nii on kirjas Edgar Valteri „Pokuraamatus", mis ilmus esmatrükina 1994. a.

Pokumaad külastanud Kadrina kirjandusklubi liikmed ja kaasas olnud lapsed võivad nüüd täie õigusega öelda: oleme näinud pokusid palgest palgesse ja teame, kes nad on ...