Äsja ilmus ajaloolase Leho Lõhmuse raamat "Nõmme kindlusraudtee". HVT uuris, kuidas mees raudteeajaloo avastas, kuidas materjali kogus ning miks suleti 1960.- 1970-ndatel kogu Eesti kitsarööpmeline raudtee?

"Huvi algas aastal 1971. Ma sattusin poistega jalgratastel sõites Sõrve jaama. Vaatan, et ilus paekivimaja keset võsa, millel kakskeelne silt SÕRVE," räägib Leho Lõhmus. Noored mehed ei jõudnud imestada, et lisaks Saaremaale on ka Harjus sellenimeline asula.

Sõiduplaanid kadunud

Veidi hiljem sõitis Lõhmus läbi kogu Nõmme-Vääna liini rajatised. "Suurem töö algas mõned aastad tagasi. Kindlusraudteedest ja merekindlusest on raamatuid antud välja küll.

Kadunud Heino Gustavson, siis Mehis Helme ja Jüri Loog," räägib Lõhmus. Aga Nõmmelt Harku valda ulatunud teid oli seni üsna pealiskaudselt käsitletud.

Kahjuks polnud ka raamatukogud ega arhiivid põhjatud. Nii on Leho Lõhmusel siiani suur lünk ENSV-aegsetes kitsa raudtee sõiduplaanides. "Aastatest 1944-59 on Rahvusraamatukogus neid vaid kaks ning kolmas on raudteemuuseumis," ütleb Lõhmus. Siit ongi palve Harku valla elanikele: võib olla on teil alles ENSV kitsarööpmelise raudtee Liiva-Vääna sõiduplaane? Miks oli Tallinnas ja Tallinna ümbruses vajalik 244 kilomeetrit raudteid ning 38 jaama?

Lõhmuse sõnul on "süüdi" enne Esimest maailmasõda rajatud Peeter Suure merekindlus. Lääne-Harjusse ehitati aastatel 1912-1917 näiteks Nõmme-Suurupi, Suurupi- Viti, Harku-Alliku-Peetri, Vääna- Türisalu, Sõrve-Vääna-Humala liinid, raudteejaamad, veetornid ja muu vajalik. "Vedada oli tarvis nii mehi, varustust ja loomulikult laskemoona. Eesti riik võttis kogu teedevõrgu üle 1918. aasta detsembris," räägib Leho Lõhmus.

Sõitis Vääna varju

Noorel riigil polnud Tsaari- Vene hiigelraudteega midagi peale hakata. Esialgu püüti arendada kauba- ning ka reisijatevedu.

Näiteks veel 1919. aastal sõitis Humalasse reisirong. 1920ndate algul võeti Humala, Suurupi ja teistel teedel liiprid ja rööpad üles. Alles jäi vaid Vääna liin ning väike harutee Harku alaealiste kolooniasse.

"Liiva-Vääna liinil olid 1920.-30-ndatel peatused Harkus, Rannamõisas, Sõrves, Vatslas ja lõppjaam oli Väänas. Enamus olid ja on siiani paekivist kapitaalsed jaamahooned," ütleb Leho Lõhmus.

Rannamõisas oli peatuskoht puukiosk, Väänas jaam töötas vanas puukasarmus. Teel veeti reisijaid, posti ning muud. Nii laaditi Sõrves vagunitesse mulda, et viia see Hiiu staadioni täitmiseks.

Aastatel 1928-1933 oli kindlusraudtee sõjaväe käes ning seda haldas Hiiu jaama juures asunud Pioneerpataljon. Saksa okupatsiooni ajal jätkus reisirongide liiklus Liiva- Nõmme-Vääna vahel. Pärast esimesi suuremaid Nõukogude lennuväe pommirünnakuid hakkas liini enda huvides kasutama hoopis huvitav seltskond. Õhtul istusid kindralkomissar Litzmann, omavalitsusjuht Mäe ja nende saatjad Tallinnas rööbasbussi, et sõita Väänasse varju. Hommikul veeti tähtsad mehed jälle pealinna tagasi.

Jaamad on püsti

1. juunist 1959 liini osa Hiiult (Nõmme-Väike) kuni Väänani suleti. Miks nii tehti, pole tänaseni lõpuni selge. "Vääna tee oli loomulikult kahjumlik. Aga sulgemist püüti ka kunstlikult tekitada," teab Leho Lõhmus. Mehis Helme on kirjutanud, et rongid pandi liikuma kas varahommikul või päris öösel. Inimesed enam rongiga ei sõitnud ja oligi põhjus olemas. Loomulikult ei saanud kitsal raudteel vedada 30-40 tonniseid tanke ja muud varustust. Väänal küll sõjalisi vedusid polnud, kuid eks sõjavägi oli ikka otsustamise juures. Liiva-Nõmme- Väike liinil sõitsid kaubarongid veel aastani 1971.

 Raudtee lõpust on möödas üle 50 aasta, kuid sellest on palju alles. Vääna, Harku, Sõrve ja Harku jaamades ning Sõrve veetornis on elamud. Mööda vana teetammi saab jalgrattaga põhimõtteliselt sõita kuni Väänani. Nõmme piirides ongi tammil ametlik kergliiklustee. "Väänas on heas korras üle jõe viiv metallsild. Vatsla lähedal on alles patarei alus. Punkreid, laskepesi, haruteede jälgi ning muid rajatisi leiab mitmelt poolt Harku ja Saue valla territooriumilt," ütleb Lõhmus.