MAALEHE ARHIIVIST | Hoiatus matkasellidele: sinivetikas muutub keetes ainult mürgisemaks

Igal suvel kuuleme hoia­tusi sinivetika õitsengust, tänavugi on mitmes rannas tõmmatud seetõttu üles kollane lipp.

Eesti Maaülikooli rakendushüdrobioloogia doktorant (aastal 2011 - toim) Aimar Rakko , kui mürgine sinivetikas siis õigupoolest on?

Eestis on teada umbes sada sinivetikaliiki, millest toksiine toodab ligikaudu 20. Kuna sinivetikad on tegelikult bakterid, siis esinevad neil ka tüved. Nii ongi mõnel liigil 50 tüve ja toksiine toodavad neist vaid mõned.

Üldiselt on vees segu eri tüve­dest ning toksiine tootvad tüved kipuvad eksisteerima koos mittetoksilistega. Seega, kui on õitseng, siis on tõenäosus toksiinide esinemiseks üsna suur.

Milliseid hädasid sinivetikas inimesele põhjustab?

Oma toimelt jagatakse sinivetikate toksiinid maksamürki­deks ehk hepatotoksiinideks ja närvimürkideks ehk neuro­toksiinideks.

Esimesed mõjuvad seedekulglale, eriti aga häirivad maksa talitust. Pideval tarbimisel võivad põhjustada maksavähki.

Närvimürgid halvavad kesknärvisüsteemi ning tõsise mürgistuse korral võib tekkida lihaste paralüüs, mille tagajärjel seiskub hingamine ja saabub surm. Eestis pole selliseid juhtumeid olnud, mujal maailmas, eriti arengumaades, on see igapäevane.

Praeguseks on kindlaks tehtud 70 sinivetikate toodetavat mürki. Levinumad on mikrotsüstiini (maksamürk) ja anatoksiini (närvimürk) eri variatsioonid.

Kõige toksilisemaks peetakse aga saksitoksiini (närvimürk). Just seda toksiini sisaldavaid kapsleid olid kasutanud II maailmasõja ajal paljud saksa spioonid enda “päästmiseks” vaenlase kätte vangi sattudes. Ka Eestis leidub seda toksiini tootvaid sinivetikaid üsna mitmes järves ja ka meres.

Kuidas sinivetikamürgistus avaldub?

Peamised sümptomid on peavalu, palavik, seedehäired, raskematel juhtudel aga kõhulahtisus, oksendamine ja teadvus­häired. Üldjuhul mööduvad kaebused ööpäeva jooksul.

Sagedamini esineb aga kaebusi ujujatel, kes mõne aja jooksul pärast suplust sinivetikaid sisaldavas vees tunnevad nahal kipitust ja sügelust, harvem võib see väljenduda ka allergialaadse lööbena. Selle vältimiseks oleks soovitatav end pärast ujumist puhta veega üle loputada. Parim soovitus on aga sinivetikaõitsengu ajal üldse mitte vette
minna.

Seega, kui vesi on kahtlaselt roheline, pole soovitatav sinna sisse hüpata?

Ilmselt keegi otse kalda äärde kokku kantud vetikamassi ei sukeldugi. Pigem ollakse kõhklevad vee roheka värvuse korral.

Maailma tervishoiuorganisatsioon WHO ei soovita ujuda rohekas järves, kus põlvini vees olles ei näe te oma varbaid. Sellisel juhul on vetikarakkude kontsentratsioon üsna kõrge ning oht seega olemas. Oluline on ka vee värvus, mis peaks olema kas rohekas või harvem ka punakas.

Paljud Lõuna-Eesti järved on aga pruuniveelised ning oma varbaid ei näe te ka juhul, kui vaid poole põlve ulatuses vees olete. Selline vähene läbipaistvus on põhjustatud humiin­ainetest, mis aga tervisele mingit ohtu ei põhjusta.

Mõnes järves võib vees ujumas näha ka 1–2 mm suuruseid rohelisi tükke. Need on samuti sinivetikad (rakkude kolooniad, mis on lima kaudu üksteisega kokku kleepunud). Sellises vees ujumine ohtlik ei ole, kuid vett joogiks tarvitada ei soovita.

Kas sinivetikas ohustab ka loomade tervist?

Mürgistuse osas ongi inimesest rohkem ohus hoopis kodu­loomad, kes sinivetikaid sisaldavas järvevees mingit ohtu aimata ei oska. Maailmas on teada palju juhtumeid, kus sellist järve­vett joonud lehmad, hobused ja lambad on hukkunud.

Koertele võib pidada ohtlikuks ka ujumist vees, mis sisaldab toksilisi sinivetikaid. Nahale sattudes põhjustavad nad väga ebameeldivat sügelust. Vetikate eemaldamine on aga tiheda karvkatte tõttu üsna keeruline.

Matkajad keedavad siseveekogude veest tihtipeale teed ja suppi, uskudes, et keetmine võtab pahadelt pisikutelt elujõu. Mida keetmine teeb sinivetikaga?

Igasugustest kahjulikest bakteritest saab tõesti sel moel lahti. Kahjuks on aga sinivetika­toksiinid termotolerantsed ning neid keetmisega ei hävita. Ei saa ju kupatamise abil ka valget kärbseseent söödavaks muuta.

Kuigi ka Ülemiste järves esineb igal suvel sinivetikate põhjustatud veeõitsenguid, ei peaks Tallinna elanikud mürgistuse­ohu pärast muretsema. Õigesti töödelduna on seda ohtu võimalik vältida.

Looduses ringi liikudes võib aga ette tulla olukordi, kus toidu valmistamiseks kasutatakse puhastamata vett. Kui vees leidub väikesi 1–2 mm suurusi rohelisi tükikesi, on see üks võimalik märk sinivetikate esinemisest.

Sellise vee kasutamine joogiveeks või toidu valmistamiseks ei ole soovitatav. Ka vee keetmisest poleks kasu, sest see suurendab rakkudes olevate toksiinide vabanemist veelgi.

Kas sinivetika tunneb silmaga vaadates ära?

Tunneb ära nende massilised kogumikud, üksikuid rakke mitte. Viimased on lihtsalt niivõrd väikesed, et neid näeb vaid mikroskoobis. Võib-olla õppinud silm suudab öelda, kas need on seal olemas või mitte.

Sinivetikate põhjustatud veeõitsengud võivad väljenduda lihtsalt vee värvuse muutusena, aga ka kogumikena järve tuulealuses kaldas. Piltlikult väljendades ei määri te oma kätt vette pistes ära esimesel, küll aga teisel juhul. Üldiselt — kui vesi on rohekas ja vähe läbi­paistev, on tõenäoliselt tegu sini­vetikatega.