70 aastat Kautla ja Ardu traagilistest sündmustest
2. augustil toimus Kautlas pidulik aktus. "ERNA Retk 2011" korraldajad ning võistkondade esindajad mälestasid Kautla memoriaali juures 1941.a sõjasuvel punaarmee poolt mõrvatud sõjapõgenikke ja kohalikku rahvast. Brigaadikindral Riho Terras ja kolonelleitnant Raivo Lumiste asetasid memoriaalile Kaitseväe ja kaitseliidu pärjad.
Mis tegelikult toimus 70 aasta eest Kautla ruumis?
1941. a. suvel oli nõukogude võim kehtinud Eestis juba tervelt aasta. 14. juunil 1941 oli toimunud juuniküüditamine, kümneid tuhandeid inimesi oli viidud Siberisse. Juba enne oli palju mehi metsa põgenenud. Euroopas kääris, kui ühel pool „möllas" Stalin, siis teisel pool Hitler. Pärast Saksamaa kallaletungi NSVL-le kuulutas Stalin 3. juulil 1941 kurikuulsas raadiokõnes välja põletatud maa taktika - vaenlasele jäetaval alal taganemisel tuli hävitada kõik ressursid. Eestis jäi see ülesanne hävituspataljonidele.
Saksa ja Soome raadiost edastati üleskutseid Eesti ohvitseridele ja sõduritele põgeneda metsadesse ja asuda võitlema Eesti vabaduse eest. Nii otsustasidki Tapalt põgeneda mõniteist ratsaväelast, asudes laagrisse Kautla soosaarel.
Samal ajal valmistati Soomes lähetama missioonile Erna gruppi. Nimelt oli sama aasta kevadel Soome sõjaväeluure teenistuse poolt valitud Eestist vabatahtlikke ja saadetud väljaõppele. 23. juunil 1941, pärast Saksamaa ja NSV Liidu sõja algust, koguti kokku väljaõppel osalenud mehed, et moodustada Soome relvajõududesse kuuluv vabatahtlike rühmitus osalemaks Eesti vabastamisel enamlastest. Erna grupi ülesanne pidi olema luureandmete edastamine Soome ning võimalusel ka Punaarmee tagala häirimine. Formeeriti 65-meheline grupp julgetest meestest, kes olid Soome põgenenud, mõned ka osalenud Soome Talvesõjas.
Erna dessant
9. juulil sõitsid ligi 40 meest Erna grupist üle mere teele, randudes Salmistu all ning asudes tasahilju liikuma sisemaa poole. Paunküla kandis kohatud metsavennad juhatasid ernakad 19. juulil Mustla-Vanamõisa metsa, kus Kautla soosaarel oli punaväest pagenud ratsaväelaste laagripaik. Lähipäevil kogunes sinna veel metsavendi ja nende pereliikmeid, kuni Kautla piirkonnas oli 1500-2000 inimest laagris, peale Kõue valla ka Järvamaalt - Albu, Käru, Kareda, Paide, Väätsa ja Võhmuta kandist. Tegu oli justkui riigiga riigis - laagris oli oma kindel kord, kõik teed ja sillad 50 km ulatuses olid valve all, lahinguvarustust saadi Soome õhusilla kaudu.
Sama teed mööda ehk teisisõnu langevarjudega saabusid kuu lõpus ka veel Soome jäänud ernakad. Suur tegemine oli kogu selle rahva , keda oli enam kui tänase seisuga inimesi terves Kõue vallas, toitlustamine. Paljud pered olid seetõttu oma pudulojusedki kaasa võtnud. Metsas olnute mälestuste järgi varustasid neid ka Ardu, Ravila jt külad. Mälestustes on näiteks kirjas, et „Raava külast saadeti Kautlasse kast mune, ilma et saatjad oleks nende eest mingit tasu tahtnud. See oli vaid väike annetus kodumaa vabaduse heaks".
Simisalu kaksikmõrv, Albu vallamaja ründamine ning enamlaste suurhaarang Kautlale
24. juulil vapustas Kautla sisse Simisalu talus toimunud kaksikmõrv. Hävituspataljoni mehed tapsid kättemaksuks metsavendade abistamise eest Simisalu talu pere Gustav ja Rosalie Viljamaa ning talu pandi põlema. Paiknedes üsna „Tõe ja õiguse" tegevuspaiga Vargamäe lähedal, oli Simisalu talu Tammsaare tegelaskuju Hundipalu Tiidu prototüübi tegelik kodu.
Kättemaksuks proovisid metsavennad hävitada Albu vallamajas asunud punaste tugipunkti, kuid puudulike luureandmete tõttu ei toonud lahing soovitud edu. Kautla sissid olid tulistanud ka teedel liikuvaid punaväe autosid ja kolonne, tappes varem ka Ardusse suundunud sõjatribunali ohvitsere.
Seetõttu toimus 31. juulil 1941 enamlaste suurhaarang, mille käigus plaaniti Albu, Kõue ja Ravila vallas asuval alal paiknevad ernakad ja metsavennad sisse piirata ja hävitada. 4. Tallinna hävituspataljoni komandör leitnant E. Kostabi sõnul „oli see operatsioon aga järgmise suure operatsiooni alguseks terve Kose-Juuru ja Järva-Madise rajooni puhastamise loos, kus operatiivstaabi andmetel pidi tegutsema 2 suuremat parašütistide salka. Üks Mahtra- Kirivalla-Särge vahelisel sool, teine - Paunküla-Kõrvenurga-Kautla metsades ja kolmas - Viise-Järva-Madise vahelisel sool."
Kautla sissid ja metsavennad suutsid lahingutes enamlasi siiski nii kaua kinni hoida, et Kautla laagripõgenikud said evakueeruda. Et põgenemine sai toimuda suurtes karavanides mööda soid ja rabasid - sest kõik väljaviivad teed olid ohtlikud - oli tegu tõsiselt keeruka logistilise operatsiooniga, mis õnneks siiski läks korda. Langenuid oli mõistagi mõlemal poolel. Langes ka Kõue valla päritolu ernakas leinant Oleg Marnot.
Hävituspataljoni jõhkrad tapatalgud
Et enamlaste eesmärk jäi saavutamata, korraldasid hävituspataljonid Kautla ruumis ja Ardus jubedad tapatalgud. Juba 31. juuli õhtul mõrvati Voose küla Sae metsavahitalu pere Jüri ja Leena Raudkivi. Hooned põletati. Ahervarest leiti voodi külge seotuna tulle jäetud mõrvaohvrite surnukehad.
Järgmisena võeti ette Kautla talu, kus pandi toime jõhker sõjakuritegu. Kautlas mõrvati 7 inimest, kellest osa heideti elusalt tulle (kõik suurtalu hooned süüdati), osa tapeti muul moel. Nii peksti talu rohtaias läbi töömees Oskar Mallene. Seejärel löödi ta läbi suu lehma karjatamise metallvaiaga maa külge kinni. Veidi aja pärast kallati surmaagoonias mees bensiiniga üle ja pandi põlema. Ka talu perepoeg Johannes Lindemann kallati pärast peksmist ja piinamist, mida hiljem raportis nimetati ülekuulamiseks, bensiiniga üle ja süüdati elusalt põlema. Karjamaalt lehmade lüpsmiselt naasev elupõline taluteenija, 60-aastane Ida Hallorav keeldus hävituspataljonlastele piima andmast. Karistuseks võeti tal käsist-jalust kinni, õõtsutati edasi-tagasi ja visati elusalt põlevasse elamusse.
Kautlast mindi edasi taludesse, kus oli toidetud metsavendi, ning süüdati ka need: Selisaare, Vanamõisa, Patti, Kauna ja teised. Mustla külas last maha 7 meest. Kautla piirkonnas tapeti üle kümne inimese.
5.-6. augustil jätkus hävitustöö Ardu lähistel. Süüdati enamik tänasest Nõmmeri (toona Nõmmeküla) külast Ardu külje all. Samuti põletati strateegilisteks objektideks nimetatud Ardu koolimaja, puidust vana koolimaja nimega Koolirehi, Ardu meierei, Paunküla viinaköök. Mahapõletatud Metsa talu aida ahervaremetest leiti veel hiljem A. Aageni säilmed. Nagu peatselt selgus, ka teda "kuulati" põhjalikult üle ja seejärel põletati elusalt. Siinkohal on paslik rõhutada, et hävituspataljoni meeste seas oli väga suur osa eesti rahvusest punameelseid. Oli ka venelasi ja lätlasi.
Kautla memoriaal
Esimene mälestusmärk rajati juba aasta hiljem ning avati pidulikult 19. juulil 1941. 1945.a see hävitati. Uus mälestuskivi paigutati Kautla juurtega Jüri Liimi eestvedamisel 22. aprillil 1989. Poolteist kuud hiljem, septembris hävitati Kautla memoriaal punavandaalide poolt. Mälestustahvlid olid puruks pekstud, kivid värviga üle kallatud ning sündmuskohale jäetud paber sõnumiga: „Surm Jüri Liimile". Kautla memoriaali taasavamine toimus 4. augustil 1990. Ööl vastu 5. detsembrit 1990 saadeti Kautlasse Vene sõjaväekolonn. Tapalt Albu kaudu soomukite julgestusel kohale sõitnud sapöörid õhkisid memoriaali, nii et mälestussamba tükke oli leida paarisaja meetri kauguselgi. Moskvasse saadeti raport: „Seltsimees kaitseminister Jažov. Teie käsk on täidetud - Kautla objekt on hävitatud!". Uuesti avati Kautla memoriaal 31. juulil 1999.
Sel aastal on Kautla memoriaali hoidmisel jõud ühendanud mitmed kohalikud mehed ja naised, kes olid püstitanud lipumasti ning niitnud puhtaks terve memoriaali ala. Nende tublide inimeste hulka kuuluva Silmsi külavanema Sulev Piirsalu sõnul kaalutakse ka oma seltsi asutamist ning koostöös Kaitseliidu ja Erna seltsiga edaspidi memoriaali eest hoolitsemist korraldada.
