MAALEHE ARHIIVIST: Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Vastavad 12 iseseisvuse poolt hääletanud Ülemnõukogu liiget

Kas me sellist Eestit tahtsime? Loe, mida vastasid seitsme aasta eest sellele kulunud küsimusele 20. augustil 1991 Eesti riikliku iseseisvuse poolt hääletanud Ülemnõukogu liikmed.

Indrek Toome

Eesti riik on kogu selle 20 aasta jooksul oma rahvale näidanud, et me läheme õiges suunas, just sellist Eestit me tahtsimegi.

Aga arvata nüüd, et riik alati ja kõiges ainuüksi õigeid otsuseid vastu võtab ja läheb mööda sirgjoont, mis oleks parim oma rahvale, on mõeldamatu. Seda oleks võimatu teha!

Meie tee on igal juhul siksakiline, aeg-ajalt ka tagasilöökidega, kuid see tee on olnud minu meelest õige. Oleme kena demokraatlik riik kõigile nendele inimestele, kes siin elavad ja töötavad.

Ka majanduslik areng on olnud niisugune, et võime heameelt tunda.

Jah, siin toimub ka kemplemine ja poliitiline liivakastimäng. Aga kus seda ei toimu?

Ain Tähiste

Küsin vastu, et millist siis veel? Oleme saavutanud päris palju — oleme NATOs, Euroopa Liidus ja mitmes valdkonnas teistest eespool.

Meile küll näib, et Eestis ei ole kõik hästi. Aga kui hakkame end ülejäänud maailmaga võrdlema, näiteks endise Nõukogude Liiduga, siis tuleb välja, et meil läheb päris hästi.

Kui vaadata, kust ja kellega koos startisime, siis arvan, et oleme endistest idabloki riikidest paremas seisus.

Rein Järlik

Tahtsime iseseisvat Eesti riiki ja selle riigi me ka saime. Järelikult sellist riiki me tahtsimegi.

Tookord, kui sõjaväekolonnid olid juba Tallinnas ja osa veel lähenemas, ei olnud aega mõelda selle üle, missugune see riik täpselt olema saab.

Aga kui küsite, kas ma kujutasin ette, et väikesed maakoolid kaovad, et arstiabi nihkub maainimesest peaaegu kättesaamatusse kaugusse, siis oleksime toona sellise inimese välja naernud. Me ei oleks mõelnud, et iseseisvas Eesti riigis saab nii olla.

Nüüd ma ütlen, et kõige eest tuleb millegagi maksta. Sest Eestil on ju võrreldes saatusekaaslastega kunagises Nõukogude Liidus siiski paremini läinud.

Mina tunnen küll 20. augustil 2011 oma riigi üle uhkust.

Ants Käärma

Tol hetkel oli meil kõige tähtsam saada Eesti vabaks, iseseisvaks, liidust välja, taastada Eesti Vabariik.

Tegelikult — eks ta ole nii ja naa. Mõned asjad on läinud ilmselt vale rada pidi, sest ebaõiglust, ebavõrdsust on liiga palju. Kellel on jõud, sellel on õigus. Ja ta astub teistest üle.

Majandusmudel ja üldse kogu see elu on lastud minna liiga liberaalseks, sealt tulenevad ülejäänud asjad.

Sellistel ajajärkudel on vaja aktiivseid inimesi, aga neil peaks olema mingid eetilised piirid ees otsustamaks, mida teha, mida tegemata jätta.

Eetikat ei saa ju alati seadusega paika panna, see peaks olema inimese enda sees.

Teet Kallas

Tahtsime iseseisvat Eestit. Ega me tol hetkel kaugemale ei mõelnud.

See oli ajalooline eksperiment, mida enne pole tehtudki — tulla läbikukkunud sotsialismist kapitalismi.

Nüüd oleme pidanud läbi elama noore ja vihase kapitalismi tekke. Ja võrreldes teiste liiduvabariikidega on meil ikkagi kuradi hästi läinud.

Ma ei mäleta täpselt, mida ma siis tahtsin — eks see oli Koidula luuletuse värvi.

Ideaali taotlus jäägu alati püsima ja hetkepoliitikast ei taha ma sel puhul üldse rääkida.

Enn Põldroos

Mingis mõttes võime öelda, et Eesti Vabariik on meie kõigi laps.

Aga elus ei juhtu kunagi nõnda, et laps kasvab just selliseks, nagu vanemad seda oma kõige kaunimates ootustes on lootnud.

Kui aga mõni vanem ütleb, et ei, sellist last ma küll ei tahtnud, siis on asi ikka väga hull. Ma ei usu, et meil oleks õigus niimoodi väita.

Heinrich Valk

Olime siis veidi idealistid, igatsesime mingit imelist harmoonilist heaoluriiki ja seda mitte ainult majanduslikult, vaid ka vaimselt, hingeliselt.

Nüüd ütlen, et meil oleks võinud minna palju hullemini. Eesti seis ja edulugu on olnud ikkagi kõva 3+ või tükati 4 -.

Mind on aga isegi mitu korda läbi sõimatud, et mis kuradi riigi sa, Heinz, aitasid teha!

Ma olen iga kord öelnud: “Kallid inimesed, vaadake enda ümber. Mis inimesed siin riigis elavad, mida ja kuidas teevad. Riigi mõiste täidavad ikkagi inimeste teod, ei midagi muud.”

Varem kirusime Moskvat ja Vene võimu, nüüd on hakatud Euroopa Liitu kiruma. Kuigi eurorahaga on Eestimaal palju ilusat ära tehtud.

Aldo Tamm

Ma võin küll öelda, et täpselt just sellist Eestit me tahtsime, kuigi areng on olnud nii uskumatult kiire. Paratamatult on selles arengus midagi jäänud kas tähelepanuta või fookusest välja.

Nüüd on aeg võtta eesmärgiks ühtsete või sarnaste võimalustega Eesti.

Kui ka see õnnestub, siis on asi juba päris hästi.

Ülo Nugis

Minu vastus on: jah, me saime selle Eesti, mis me tahtsime. Me saime parima Eesti, mida meil oli võimalik saada.

Nüansid olid meile veel teadmata, aga minu üldine arusaam on see, et meil oleks võinud ka tunduvalt kehvemini minna, aga ei läinud.

Kalkuleerisime toona kõiki variante. Loomulikult nägime ohtusid rohkem, kui tegelik elu meile tõi. Me oleme saavutanud optimaalse.

Siin võib rääkida paljudest asjadest, aga see on üks demokraatia tunnuseid, et inimesed ei ole tihtilugu rahul oma riigi ja valitsejatega. Nii peabki olema.

Miks inimene ei peaks kiruma oma valitsejaid? Miks ta ei võiks nõuda rohkemat? See on tavaline nähtus.

Rein Veidemann

Vaba Eestit kindlasti tahtsime. Aga see, missuguseks Eesti kujunes, on juba iseküsimus. Minu kujutluses oli see sellest Eestist, kus me praegu elame, siiski teistsugune.

Ma leian, et 1990. aastate algul valitud kauboikapitalism hävitas selle ühiskondliku potentsiaali, mis oli olemas.

Võidule pääsenud individualism moondus egoismiks. Avalik huvi jäi täiesti tagaplaanile.

Selles mõttes ei vasta see Eesti minu toonasele kujutlusele.

Aavo Mölder

Kõigi hädade juures on elu kindlasti parem kui 20 aastat tagasi. Ja ega 20aastane poiss olekski targem olnud.

Euroopa Liitu ma kiidan, muidu oleks olukord veel hullem.

Enne ELi astumist oleme 15 aasta jooksul olnud liiga liberaalsed, see mõjub siiani.

Põllumehed on kogu aeg ebavõrdses konkurentsis ja see on ausate põllumeeste töö natuke mõttetuks teinud.

Heldur Peterson

Ma arvan küll, et iga rahvas on oma passi ja riigijuhte väärt.

Kui kommunistid 1940. aastal Eesti Vabariigi ülemnõukogu süsteemi kasutades kukutasid, siis pidime ka meie seda ülemnõukogu süsteemi kasutama, et vabariiki taastada.

Neid mängureegleid Venemaa ka mingil määral tunnistas ja reageeris nendele, aga Eesti Kongressiga ei arvestanud.

Nii et ikkagi tuli kasutada ülemnõukogu süsteemi, et taastada parlamentaarne riik rahumeelselt, parlamendi toel.