Soe suvi toob korraliku teraviljasaagi
„Mina olen saagiga igati rahul," tunnistab Harri Kaur Ollepa Pibari Farmer OÜst. „Tänaseks on kogu vili, mida oli kuuskümmend hektarit, koristatud. Ja saak igati parem kui mullu. Eriti rahul saab olla talivilja saagikusega."
Lisaks korralikule saagile teeb Kaurile heameelt, et kõrgemad on tänavu ka teravilja kokkuostuhinnad.
Kabalas teraviljakasvatusega tegeleva HTM Grupi tegevjuhi Mati Lillemetsa sõnul on neil koristustööd poole peal. „Vaatamata sellele saab öelda, et saak on hea. Eks oma jälje muidugi suvine põud jättis, aga õnneks see kogusaaki väga ei mõjutanud," ütleb ta. „Vaadates eesseisvale rapsikoristusele, julgeks ennustada isegi poole suuremat saaki kui mullu."
„Kui möödunud aastal oli esimeseks viljaks oder, mis läks muljumiseks ning lubas koristada suurema niiskusesisaldusega vilja, siis tänavu samal ajal oli vili nii küps, et sündis panna juba kuivatisse ning jäime mõne päeva hiljakski," räägib OÜ Estonia agronoom Helina Märtmann.
Osa vilja tuli tema sõnul põllult niiskusega, millega kuivati tavaliselt vilja lattu välja laseb. „OÜ Estonia ettevõtete grupil on vilja kokku 4518 hektaril ning sellest suvirapsi 800 hektarit. Saagist on hetkel koristatud ligi 70%. Kvaliteedi poolest on vili hea. Rukis on läinud toiduvilja klassi, osa nisustki, müünud oleme ka otra," lisab Märtmann.
„Nädal tagasi lõpetasime rukkikoristuse. Kiire on odraga, mis on liigagi valmis, paraku on koristada veel 550 hektarit. Suurem osa nisusid on puutumata ning sel aastal tüürib rapsikoristus ka veel viljakoristuse vahele, mitte pärast seda nagu tavaliselt."
Rääkides saakidest, tuleb Märtmanni sõnul kogusaak loodetavasti samaväärne eelmise aastaga. „Muutused on kultuuriti, suvinisu saagikus parem ning varase odra oma halvem kui mullu. Teravilja müügihinnad on eelmisest aastaga võrreldes oluliselt kõrgemad."
KÜSIMUS
Kas midagi olulist on põllumehe jaoks muutunud viimase seitsme aasta jooksul, kui Eesti on olnud Euroopa Liidu liige?
JAANUS MARRANDI
OÜ Estonia nõukogu esimees
Euroopa Liiduga liitumine andis Eesti põllumajandusele varasemaga võrreldes hoopis teised võimalused. Kuigi otsetoetuste tase jäi võrreldes vanade riikidega oluliselt väiksemaks, oli see siiski kohe alguses paar korda kõrgem kui Eesti riik ise maksis. Aga mis kõige olulisem: liitumisega kaasnes tingimusteta ühine majandusruum, mis andis paremad võimalused oma kaupade müümiseks.
Kui vaadata üle Eesti, siis on põldudel töötavad masinad ja tehnoloogiad oluliselt uuenenud. Samas on aga vähenenud põllumajanduses hõivatute arv ja riiklikus plaanis pole suudetud maale teistes valdkondades uusi töökohti juurde luua. See on kindlasti suur probleem.
Samuti nagu on inimeste jaoks probleem Eestis üha tõusvad toiduainete hinnad. See ei ole kaugeltki põllumeeste süü, vaid ikkagi ülemaailmse turukonjunktuuri küsimus. Kellelgi ei maksa aga arvata, et „ahnetel" põllumeestel jääb toetusteraha kuhugi hunnikusse rikastumiseks.
Pigem on toetuste kogusumma võrra toiduainete hinnad Euroopas tarbija jaoks odavamad. Põllumees istub tooraine tootjana ahela kõige viimases otsas ning enne tarbijat on veel töötleja ja kaupmees, kes kõik soovivad kasumit saada.