Pensionär loobus koera kärntõve ravimiseks oma rohtudest
Ida-Virumaal Vokas elav Kruusamäe talu perenaine Ille Mägar on ahastuses. Kärnas rebane seisab keset õue ja vahib perenaisele ülbelt otsa: endal saba paljas nagu rotil. Kruusamäe talu asub keset põlde, rebaste urud on põllu keskel kivihunnikutes.
Pärast seda sai Ille Mägari koer Rummi esimest korda kärntõve külge. Vanaproua vaatas, kuidas vaene koer ennast vahetpidamata sügas. Vaene loom, vereni välja sügas.
“Koera raviks kulus 80 euri,” jutustab Ille Mägar. Aga sellest polnud mingit tolku. Täna on Rummi taas kärnas.
Kärnas rebane puges pilu vahelt sara alla ja kärvas seal maha. Aga koer on samas ketis...
Jälle nühib Rummi väsimatult pead vastu maad. “Mul ei ole raha, Rummi,“ ahastab naine koera piinlemist vaadates. “Alles pensionipäeval saan sulle rohtu osta.”
Kruusamäe talu vanaerenaisel tuleb nutt peale. “Kus nüüd loomakaitse on,” küsib ta. “Tulgu siia ja maksku kärntõve ravi kinni. Mul ei ole nii palju raha.”
Ille Mägari pension on 300 eurot, koera raviks kulus sellest 80. Selleks, et kärntõbe ravida, pidi Ille Mägar kahest oma rohust loobuma. Vanaproua võtab seitset erinevat rohtu.
“Helistasin valda,“ jutustab Mägar. “Ütlesi, pole meie asi, meie ei saa midagi teha. Helistasin veterinaariasse, pole meie asi.. Seda peab riik tegema. Kus see riik siis on?" on vanaproua ahastuses.
“Mida ma pean tegema? Saage aru, mul ei ole nii palju raha!”
Eelmisel korral sai proua Mägar ka ise kärntõve külge: käed hakkasid sügelema. Alles pärast seda, kui ta neid piiritusega loputas, lõppes sügelemine ära.
Pärast seda, kui viimased aastad on marutaudiga võitlemiseks kulutatud üle 100 miljoni krooni, on rebaste arvukus tõusnud. Nende arvukust hakkab üha enam piirama teine hull tõbi - kärntõbi. Sellega ei taha paraku keegi tegeleda.
