Viimased 16 aastat on Muraste mõisale mõjunud laastavalt. 1995. aastal lõpetasid töö lastekodu ning kool, sest asutuse ülalpidamine oli liiga kallis. Edasi läksid hooned Punasele Ristile ning veidi hiljem omandas mõisa Paldiski ekslinnapea Jaan Mölder.

2001. aasta veebruaris läks peahoone põlema ning on tänaseni varemetes. Viimased kuus aastat on mõisa omanik Peeter Põlluveer, kes püüab võimaluse piires vara kaitsta ning hooldada.

"Omaniku rõõm on pelgalt ühekordne: siis, kui saad midagi korda ning remonditud. Aga pärast seda on vaid mured, sest taastatut tuleb ka ülal pidada," nendib peremees. Kokku on tal Murastes viis kinnistut, nende hulgas endine lastekodu staadion, uued juurdeehitised, häärber ning muid krunte. "Suurupipoolse praeguse elumaja koos krundiga omandasin aastal 1997. See oli kooli internaat ja valmis 1982. Praegu on seal laenuga ehitatud korterelamu," näitab ta.

Varemed roogiti tühjaks

Varemetes peahoone omanik on Põlluveer aastast 2005. "Ostuprotsess oli keeruline, sest maa oli erastamata ning segadusi jagus. Esimese tööna lasin peahoone prahist tühjaks vedada," meenutab mees. Töö oli kallis. Ühe prahikonteineri hind oli üle 7200 krooni ning kokku kulus prahivedamisele sadu tuhandeid kroone.

Tühjaksvedamine oli omaniku sõnul vajalik, sest puust vahelaed vajusid sisse. Samuti uhati tulekahju kustutades hoonesse kõvasti vett. Märjad seinad aga hakkasid krohvi maha ajama. "Tõmbasin küll müüridele kiled mitu korda peale. Aga need püsivad esimese tormini," ütleb Põlluveer.

Sarnaselt kümne aasta taguse juhtumiga on põlenguid tulnud ette ka hiljem. Nii põletati maha aastatel 2005- 2006 värava juures olnud väike pood. Viimane tulekahju oli mullu 14. veebruaril, kui süüdati staadioni endine riistakuur. Nii kooli kui mõisahoonet on "kaunistatud" grafitiga ning hüüdlausetega. Sinna on korduvalt sisse murtud ning ümbritsevat aeda lõhutud. Seda vaatamata eramaa ning varinguohu eest hoiatavatele siltidele ning kinnilöödud ustele-akendele.

"Kui kohale tulen ja noori ära ajan, siis küsin ka: mida te siin teete?" ütleb Põlluveer. Vastuseks vaadatakse peremeest suurte silmadega ja öeldakse: "Meie ei tea midagi ja me oleme rahulikud!"

Taastamisele 2 miljonit

Mis saab mõisast edasi? Muinsuskaitse on nõudnud omanikult, et ta kataks lagunevad müürid ning korrastaks ka muid kohti. "Müüride kindlustamine on mahukas ja kulukas töö. Seda tuleb teha 10 meetri kõrgusel. Rentima peab tellingud. Aga mis see kõik maksab?" küsib Põlluveer vastu.

Plaanid on mehel suured ning ka ehitusprojektid olemas. Algatud on ka planeeringud. Suurupi-poolsest, kuid praegu tühjana seisvast ja 1979. aastal valminud koolist tahab omanik ehitada elamu. Endine võimla jääks külale ühiskasutusse.

"Paraku kestab aastast 2007 üks suur majanduskriis ning olukord on skisofreeniline. Laenu ei anta. Aga venitamine tähendab samuti kulusid," ütleb ta.

Mõisa peahoone restaureerimine nõuab hiigelsummasid. Sinna on tarvis valada kaks betoonist vahelage ning ehitada majale korralik katus. 1978. aastal peahoonet küll restaureeriti, kuid mitte eriti läbimõeldult. Näiteks välisseinad kaeti tsementkrohviga, mis aga hakkas paari aasta pärast maha kukkuma. Vana krohv tuleb paemüüridelt maha taguda ning asendada lubikrohviga.

"Raha on tarvis palju. Peahoones on umbes 2000 ruutmeetrit pinda ning ruutmeetri remont 1000 eurot," teeb Põlluveer kiire arvutuse. Enam-vähem korda saaks mõis 300- 400 000 euroga; ilusaks ning täielikult restaureerituks vast 2 miljoni euroga."
__________________________________________

Muraste mõis

• 19. sajandi teisel poolel kujunenud ansambel. Varasemaid neorenessanss-stiilis mõisaansambleid Eestis. Peahoone valmis N. v. Krusensterni (maadeuurija poeg - toim.) ajal 1850ndate paiku eelkõige linnalähedase suvilana. Kahekorruseline hoone peafassaad on merepoolne, selle keskel on kolme avaga kaaristu, paremal kõrge eendus neljatahuline torn.

• Esindusruumid paiknevad esimesel korrusel.

• Säilinud kõrvalhoonetest on olulisemad ühekordne hilisklassitsistlik valitsejamaja (19. sajandi esimene pool) ning reeglipäraselt paiknevad töölistemaja ja laudad (19. sajandi teine pool). Säilinud park on suhteliselt väike.

Allikas: Eesti arhitektuur. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997