Hugo-nimelisi tegijaid on Maar­jamaal üsna vähe olnud. Vast ehk Treffner kargab meelde. Treffnerile andis Tammsaare varjunime, Hiibusele pole seda keegi andnud. Ikka on ta oma asjadele avameelselt alla kirjutanud. Kas või nimetähed HH. Eesti keeles loetuna kõlab see justkui naeru algus. Võib-olla sellepärast ei ole pliiatsiga vanameister eluaeg oma nime häbenenud.

Kindluse mõttes on tema peatselt ilmuv elujuhtumite pildiraamat varustatud pisut täielikuma nimesildiga: "Hugo Hiibus. Piibu ja pliiatsiga". Piibust on seal juttu sootuks vähem kui muust, nii et piibujutud need ei ole.

Endast kirjutab mees küll, aga ikka läbi teiste, ei pelga oma alla- ega vahelejäämisi, peale- ega väljajäämisi, kõrvalejäämistest rääkimata, sest mida üks pliiatsi ja paberiga nurgas sehkendaja muud enamasti on kui kõrvalejääja.

Aga ilma jäänud ta suurt millestki ei ole. Just see mulje jääb, kui lehitsed maestro vastset raamatut ta joonisteblokiga kahasse ja tunned kadedust. Mitte ainult pliiatsivaldamise tõttu...