"Viini postmargile" tehti omal ajal liiga
Kas Martin Roll, keda “Viini postmargis” kehastab näitleja Jüri Järvet, on hull? Ilmselt küll, otsustavad perekonnaliikmed ja töökaaslased, kui mees kihlveo tagajärjel ühe päeva ainult sulatõtt räägib.
Sääraseks teoks on meest ajendanud kihlvedu sõbraga (Alfred Rebane), kes tahaks näha Martinit kas või üks kord enda eest seismas ja mitte allumas väikekodanliku naise (Herta Elviste), küünilise tütre (Ines Parker), kraadest poja (Vladislav Koržets) ja alatu ülemuse (Einari Koppel) diktaadile.
Kas filmile tehti liiga?
Mis on kihlveo võidukarikaks? Wipa-blokk, haruldane Viini postmark, millest Roll loobuma peab, juhul kui ta ikkagi selja küüru tõmbab...
On teada-tuntud tõde, et teatri ja filmi vahe peitub muu hulgas nende ajalikkuses – etendus elab igal õhtul oma elu ning lavalt kadudes elab inimeste mälestustes või avaldatud retsensioonides. Film jällegi on kui kivisse raiutud – mis valmis, see ka igavesti nii jääb.
Lugedes nüüd 2011. aastal Veljo Käsperi 1967. aasta filmi “Viini postmark” arvustusi, torkab silma üldine nurin, nagu oleks tegu ebaõnnestumisega, samas kui mõni aasta varem esietendunud samanimelist teatritükki igati edukaks peetakse.
Ainus, keda üksmeelselt kiidetakse, on ka lavalaudadel peaosalist Martin Rolli kehastanud Jüri Järvet. Ometigi peavad mitmed meie filmivaatajate põlvkonnad tänini “Viini postmarki” kodumaiseks komöödiaklassikaks ja repliiki “Seltsimees Tasku!” tunneb pea igaüks.
Kas tehti tollal filmile liiga? Ilmselt küll. Vaatajat, kellel enam teatrilavastuse nägemise võimalust pole, aitab siinkohal Ardi Liivese samanimelise näidendi lugemine, mille põhjal võib julgelt öelda, et film on tugevam kui näidend.
Stsenaarium on tehtud ambivalentsemaks, veidi plakatlikust jandist vormiti ühiste jõududega märksa varjundirikkam lugu. Loodi kõrvalliine, muudeti karaktereid, anti parim, et näidend filmikeelde tõlkida.
Peaosalist kehastas Jüri Järvet, tõustes toetavast näitlejateansamblist kirkalt üle teiste. Aga Järvet üksi ei saanuks oma Rolli rolli suureks mängida, kui teda poleks toetanud Herta Elviste, Ines Parker (Aru), Vladislav Koržets ja Alfred Rebane, rääkimata deemonlikust Einari Koppelist Rolli ülemusena.
Ja muidugi on unustamatu filmi subretipaar – Ervin Abeli seltsimees Tasku ja Leida Rammo kehastatud Klaara Kukk.
Tulles aga tagasi aastasse 1967, olgu märgitud, et küll ei meeldinud kritiseerijatele tollase noore filmikunstniku, Rein Raamatu ruumilahendused. Väideti, et metafoorina töötavad kastihunnikud tehases ja kastiarhitektuur natuuris on liiga naiivsed jne.
Mugandumisest ühiskonnas
Ei meeldinud sõnavõtjatele ka lisaliinid-episoodid ega see, et tegevus oli mööda linna laiali, kuigi objektiivselt võttes tegid filmi autorid seda niivõrd õnnestunult, kui näidendiks olev algmaterjal seda lubas.
Ühesõnaga võib öelda, et oma koosa said kõik need elemendid, mis filmi filmiks tegid.
Ometigi on “Viini postmark” ennast meie meeltesse söövitanud. Jaan Räätsa vaimukas muusikaline kujundus loob vastava meelolu, vaataja vaatab Mustamäe panoraame ning Ervin Abel ütleb ülemusele viidates Leida Rammole: “Teie palk on tema omast poole väiksem, järelikult mõtelge ka poole vähem.”
Film mugandumisest ühiskonnas, kus inimesi ideaalis taheti tiražeerida nagu kastegi, šablooni järgi, kõnetab huvilisi nüüd ehk isegi rohkem. Ta pole enam pelgalt komöödia, pigem ajastu illustratsioon.
Vladislav Koržets: Ihkasin näitlejaks saada
Martin Rolli poega Ukut mänginud Vladislav Koržets oli “Viini postmargi” võtete aegu viieteistaastane noormees, kes lõi kuuekümnendate keskpaigas kaasa rahvateatris Noorus.
“Ihkasin tol ajal hirmsasti näitlejaks saada,” mäletab Koržets. “Mis jäi täitumata. Õnneks. Sest ega see näitlejaamet kõigi oma hirmsate pingetega kerge pole. Seal peab olema närvi, hundihambaid ja muidugi õnne.”
Kui Nooruse poisse filmi proovivõtetele kutsuti, oli Koržets esimeste seas ning lõpuks valiski režissöör Veljo Käsper koos abiks olnud Arvo Kruusemendiga välja just Vladislavi.
“Tunne oli uhke, niisugune asi viis poisikesel nii-öelda katuse pealt,” lisab ta. “Polnud see ju mingi episoodiline osa, vaid juba väike rollike. Nimigi oli Roll – Järvet mängis Martin Rolli, mina olin tema poeg Uku Roll.”
Koržetsile meenub veel, et aastaid hiljem, kui nad Veljo Käsperiga Kuku klubis napsu võtsid, oli too küsinud: “Kuule, oli ikka tore küll kuulsaks saada!”
Koolis oli Koržets enda sõnul muidugi kõva mees – ikka võttis üks või teine tal nööbist kinni ja kutsus filmitäheks.
Suures näitekunstivaimustuses olid tal läbi loetud Stanislavski põhiteosed. Ja filmis püüdis ta loetut ka rakendada. “Plaan oli saada ju üle ilma kuulsaks näitlejaks.”
Siis aga oli Käsper öelnud: “Jäta see Stanislavski, pane lihtsalt värvi! Pane niimoodi laialt ja asi ongi korras!”
Pärast keskkooli püüdis Vladislav Koržets pääseda lavakunstikateedrisse, aga asi jäi siiski katki.
Ilmar Palli
“Viini postmark” (1967)
- Režissöör Veljo Käsper.
- Stsenaarium Ardi Liivese samanimelise näidendi ainetel.
- Muusika Jaan Rääts.
- Kunstnik Rein Raamat.
- Osatäitjad: Jüri Järvet, Herta Elviste, Alfred Rebane, Einari Koppel, Ines Parker (Aru), Vladislav Koržets, Ervin Abel, Leida Rammo.
