Pussakas jäägu pussakaks, maalammas maalambaks
Eesliide „maa“ tähendab tõuaretuses hoopis kohalikku aborigeenset tõugu. Eestis on maalamba olemasolu teadusuuringutega tõestatud.
20. oktoobri Maalehes kirjutas ajakirjanik Ülo Kalm eesti maalammastest kui pussakatest, kes ei anna villa ega liha. Tegemist on tõelise maalamba identiteedi vargusega, mis loodetavasti on toime pandud asjatundmatusest, mitte erapoolikust huvist võimendada nende häält, kes näevad maalambas ohtlikku konkurentsi peavoolule – lihalambakasvatusele.
Näib, et maalambaks peetakse iga lammast, kes maal elab ega vasta enimlevinud tõugude kirjeldustele, ehk siis tõutut lammast. Paraku on aga maalambalgi nagu igal teisel tõul kindlad tunnused, mis erinevad oluliselt nõukogudeaegsetest pussakatest.
Kes siis on need lambad, keda asjatundmatult eesti maalammasteks peetakse? Tegu on tavaliste ristandlammastega, kellel nii eesti tumeda- kui valgepealise ja sedamööda ka maalamba verd sees ning sageli veel nende paljude tõugude oma, kellega viimased aastakümned eelpoolmainituid on ristatud (loe: rikutud). Sageli on need lambad omavahel suguluses, parasiitidste puretud ja kehvas seisundis. Kõik see moonutab ka tõulamba välimust oluliselt, saati siis veel tõutu oma.
Kahjuks leiavad nende lammaste omanikud pärast maalamba kui termini taaskasutusele tulekut 2001. aastasl nii meedias kui lambakasvatuses, et just see nimi passib ka nende lammastele. Varem olid nad lihtsalt pussakad. Õigluse huvides jäägu pussakas ikka pussakaks ehk siis korrektses loomakasvatuskeeles – ristandiks, mitte ärgu muutugu maalambaks.
Maalammas on tõug, mitte suvaline ristand. Eesliidet „maa“ kasutatakse kohalikkude aborigeensete tõugude puhul, kellest on hiljem aretatud tootmistõud, kuid kes on ka säilinud iseseisvatena.
Maatõud on tänapäevases loomakasvatuses geneetilise ressursi säilitajad ja bioloogilise mitmekesisuse tagajad. Maalamba näol on lisaks universaalsele villale, ilusale karusnahale, maitsvale lihale, vähenõudlikkusele ja vastupidavusele tegu meie kultuuripärandi ja traditsioonilise talumajanduse väärtustamisega.
Eesti maalamba algpopulatsiooni olemasolu on kolme uuringu käigus teaduslikult tõestatud (vt Eesti Loodus 10/2009) ja nende järglaskonda on kihnu populatsiooni osas juba säilitusreeglitele vastavalt peetud. Tegelikult on eesti maalambad vaid need 600 uuritud lammast ja kõigi muude lammaste kohta seda nime tarvitada on eksitav ja asjatundmatu.
Siit tekib järgmine loogiline küsimus: miks siis ei ole selle tõuga ümberkäimine ametlikult reglementeeritud ja tema nime kasutus korrektne nagu iga teise tõu puhul meie riigis ette nähtud?
Seda küsimust on kihnu maalambakasvatajate selts esitanud nii põllumajandusministeeriumile kui veterinaar-ja toiduametile juba 10 aastat. Nõuetekohaselt vormistatud taotlused tõu tunnustamiseks (tõuraamatupidamine, jõudluskontrolli läbiviimine, tõu säilitamine) on esitatud korduvalt. Seltsi vastavat ligi 100leheküljelist materjali maalamba teaduslikust tõestusest ja ajaloolisest järjepidevusest, tema kui iseseisva ja seaduses sätestatud nõuetele vastava tõu olemasolust pole ükski ametnik tõenäoliselt läbigi lugenud, rääkimata sisulise aruteluni jõudmisest. Juhtiva ametniku Hendrik Kuuse nõuanne on lakooniline: „Eks kaevake kohtusse!“
Kas tõesti tuleb kohtutee jalge alla võtta selleks, et põllumajandusministeeriumi ja veterinaar- ja toiduameti tõuaretusametnikud vaevuks oma haldusala põhilist, põllumajandusloomade aretusseadust, rakendama nii, et see oleks tõepoolest kooskõlas säästva arengu seadusega, mis kohustab EL liikmesriikides kaitsma bioloogilist mitmekesisust ja geneetilist ressurssi võimalikult iga tõu ja sordi tasandil?
Kümne aasta eest Kihnust maalambaga alustades ei osanud aimatagi, et oma maa põlise tõu taastamisest saab niisugune Kolgata tee, mille käigus näed, kuidas seaduste uhked seletuskirjad ja õilsad eesmärgid on tegelikkuses vaid sõnakõlks, riigipalgalised ametnikud saamatud ja ebaprofessionaalsed ning peavoolule – lihalambakasvatusele alternatiivi pakkudes nähakse sinus ohtlikku konkurenti.
