Kooliaeg – kooliaed...
Olgu öeldud, et meie Tori kihelkonnakooli maapoisid ei olnd mammapojad, pupujukud või nannipunnid. Kohe, kui esimest korda kokku saime, tegime selgeks, kes alla või peale jääb.
Mõne sitkema poisiga tulli tükk aega enne pusida, ku talle tuule alla ja päkad püsti said. Küünarnukkide või jalgadega olli kerge midagi ära teha, kuid sõnadega - kust võtta vene keeles mõnd parajat või vängemat sõimu sõna. Kasutasime sis algul õpetaja Ollino sõnu. Klassis ta neid ei öelnud, aeatöös aga küll. Näiteks ütles ta kord aeatöö poisile: "Tsto tõi, durak takoi, roeš? Bolvan, pošol von, lentjai." jne. Svinja ja sobaka oskasime teisele poisile küll öelda, aga kui tahtsime kõvemini sõimata, näiteks - tattnina või sitaratas, ei teadnud kudas need venekeeles on. Üks poiss olli sõnaraamatust ühe seokese sõna välja nuhkinud, mida ka kohe pruukima hakkasime. See olli "jevnuhh" - kohitsetud mees. Ütled teisele poisile: "Tõi jevnuhh!" Poiss vastu: "Sam jevnuhh".
Aga nüüd üks temp
Kord koguneme kella kaheks peale lõunat tundi, ootame Ollinot tulema eest poolt. Kuid hoopis meie sella tagant, mede koridorist avaneb uks ja sisse astub pikk poiss Lüüdig, pärit Taalist, hoiab käes kõrgel mesilaskärge raamiga. Tema järel tuleb Raba, õpilane, Taali koolmeistri poeg. Temagi hoiab kätt üleval leva käntsakaga. Sis järgneb järelvaataja Voogel ja neljandana õpetaja Ollino. Viimase üle ukse klassi astudes tõuseme kõik püsti. Nii sammubki neljane rivi meie püsti seistes läbi klassi levapätsiga ja mesilaskärjega Ollino kabinetti. Saime teada, et Lüüdik ja Raba ollid läinud teisele korrale, kus Ollino mesilased talvekorteris. Ollid saand ukse lahti, meekärje kätte, võtad ka tüki leiba ja Küpre veskisse, mis samas kooli õue all jõe ääres, mett mekkima. Veski ei töötand. No kes kurivaim sellest järelvaatajale Voogelile aisu ninna püstis, et see Ollinole teatas ja nii poisid teo pealt veskis kinni nabisid. Kuulsime, et Ollino seda mee asja ka poiste vanematega olli õiendand ja klaarind.
Kudas suured poisid väiksematele kontserti tegid
Vahetunnilt s.o pärast kella seitset, kutsusid suuremad poisid väiksemaid vahekoridori kokku. Kutsujaid olli 5 või 6. Lüüdik, Raba ja Lossmann, Tilk Oravalt, Tehver Toherast, seisid väikese magamise toa ukse ees koridoris. Selles toakeses nad koos magasidki pead-jalad koos. Käskisid väiksemad vait olla ja kuulata. Lüüdikil olli viiul käe, olli ta ju tuntud oma toreda mänguga, kõva mängumees - polkad, lõssid ja teised. Suured poisid alustasid laulu täiest kõrist ja Lüüdik tõmmas hoogsalt viiulit kaasa: "Meie oinas ürgab mäk-mäk-mäkraäk- mäki Mäk-mäk-mäk-mäkmäk! Mäk-mäk-mäk-mäk-mäk! Temp olli tehtud ja katti põlnd kedagi.
Nüüd aga räägin ühe tõsisema asja
Kesktalvel, pärast lõunatamist teeme kõik nahinal õppetööd, ku äkki hakkab aesakellade hääl kostma ja tuleb ikki lähemale. Ja näe, sõidabki hobusõiduk saaniga kooli väravast sisse, meie akende eest läbi ja jääb Ollino treppi seisma.
Oleksite pidanud nägema, kudas sis Ollino oma puldist välla volksatas ja padavai uksest välla tulijale vastu ruttas. Kuulsime välisukse lahti tegemist, jutukõminat ja juba vajus klassi uksest sisse habemik mees ja hüüdis: "Zdravstvuite, rebjata! Sadites!" Käskis aga kohe Ollinol esimesest klassist õpetaja Tilga kohale kutsuda. Kui kutsutu ilmus, saime teada, et meie külaliseks on revident. Vat sulle kooki moosiga! Aga kuhu revident istus, kas Ollino pulti? Ei, teises jaos poiste pinkides esimeses reas olli üks koht tühe - vat sinna ta tüüris. Istus isi lauale ja jalad panni pingile, nii et tüdru jäid tema sella teha, ja kohe teatas: "Ustnaja arifmetika!" Ai, sa pagan.! Ai sa jutt - kõige sandem asi! Tulli sis küsimusi nagu külluse sarvest. Õpetaja Tilk seisis revidendi sella taga ja näitas sõrmega õhus nummert, mida peaksime vaatama.
Revident märkas, et õpetajad on tema sella taga. Käsutas kohe: "Ne idite tuda!" Käskis õpetajad tulla tema ette pinkide vahele, püsti seisma. Meie, õpilased ja revident istusime, aga õpetajad seisid püsti kuni revideerimise lõpuni nagu vaesed patused. Revident võttis aga taskust kaunis pika kammi ja hakkas sellega oma kauniski sassis juukseid kammima, rehitses habetki ja keerutas oma vuntside otsi. Küsis sis veel histooriast ja lahkus kellade kõlina saatel. Arvasime, et saime kuramusest lahti, kuid vale! Järgneval hommikul, kui vaevalt pärast kella kuut, ollime alustanud vaikest õppimise tundi, helisesid jälle samad aisakellad ja ilmuski sama revident klassi ning käsutas: "Ditovka!" Ai sa jutt! - kõige sandem asi! Ütleski kohe püsti seistes hrestomaaatiast diktovkat ette. Kirjutasime, kudas oskasime. Revident, kui lõpetas, käskis kuupäeva ja nimed alla teha, lehed kokku korjata, võttis diktovkapaki, läks uksest välla ja sõitis kellade helina saatel minema ega tulnudki änam tagasi. Kuulsime, et olli ööd olnud samas vene kiriku juures teises, s.o. vene õigeusu kihelkonnakoolis. Aga kus ollid sis mede õpetajad, Ollino ja Tilk? Küllap nad pärast kella kuut põõnutasid veel magada. Revident olli neid rebase kombel ninatpidi vedanud, ei teatanudki, et veel tagasi tuleb. Peagi saime teada, kes see revident olli - tolleaegne rahvakoolide inspektor Proshljäkov, kellest palju räägiti.
Järgneb...
