MAALEHE ARHIIVIST | Joel Luhamets: miks inimesed arvavad, et kõik peab ikka ja alati paremaks minema?
Mitte midagi ei juhtuks, kui Euroopa inimeste sissetulekut 2/3 võrra vähendada. Nad elaksid veel väga hästi ära, väidab EELK Tartu praost ja Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhamets.
Eestit ei peeta eriti usklikuks maaks, vähemalt kristlikus mõttes mitte. Kuhu inimeste usk on kadunud?
Eks oleneb ka vaatest. Eesti on väike. Euroopagi pole eriti suur — mis see 700 miljonit inimest siis ikka ära on.
Aga maailmas inimeste usklikkus kasvab. Vaimulikuna puutun kokku enamasti just kristlastega ning usu teema võtavad minuga rääkides üles ka need inimesed, kes end muidu usukaugeks peavad.
Seega ei saa ma öelda, et usku vähe oleks. Kuid kui võrdleme Eestit Iirimaa, Leedu, Poola või ka Hispaaniaga, siis meie inimesed jõuavad palju harvemini kirkusse. Rõõm nendest, kes siiski jõuavad, on aga suur.
Maakogudused on olnud ja on üsna väikesed. Kuidas kirik seal toime tuleb ja vaimulikud end häälestada suudavad?
Olen olnud kogudustes, kus oli 5–6 inimest. Nüüd on 20–30 aastat möödas ning seal on ehk 10 inimest.
Meil on 165 kirikut, ja ükskõik, mis ajad on, ikka käib vähemalt 5–6 memmekest kohal. See on Eestis üks kummaline nähtus, et memmekesi on alati, igal ajal.
Aga motivatsioonist rääkides — minu poeg Kristjan on teeninud Kambja kogudust, kus igapühapäevase 10–20 inimese hulgas olid ka vallavanem, koolidirektor… Inimesed, kes on selles piirkonnas olulised. Kui nii vaadata, siis pole vaimulikul endale raske oma ametit põhjendada.
Majandamisest rääkides pole kirikul olnud kunagi rahaprobleemi. Kirik võib tegutseda ka väga kitsastes oludes. Hea, kui on aknaruudud terved, veel parem, kui katus on pea kohal. Kuid teenistusi on peetud Eestis ka katuseta kirikutes.
Tänapäeva inimesena paluksin panna varemete vahele veebikaamera ja vaataksin teenistust pigem soojas kodus.
Jah, Eesti inimestel on vist kehvad riided…
Võiks öelda aga, et ei ole külma kirikut, on valed riided. Pidasin kunagi Saaremaal Jaani kirikus teenistust. Väljas oli õudne külm, vähemalt 25 kraadi. Kirikus seeski oli külma 9 kraadi. Pidasin jumalateenistuse kohale tulnud 5–6 inimesega. Ise mõtlesin, et pole viga, inimesed ei taha nii käreda pakasega kodust välja tulla.
Siis astusin kirikust välja, ja mis ma nägin — merejää oli paksult kalamehi täis! Polnud neil külm ega midagi häda!
Räägime nendest, kellel on tõepoolest kehvad riided. Kui palju teie enda kirik tegeleb hädaliste abistamisega?
Viimased kümme aastat oleme koos Tartu linnaga osutanud vältimatu sotsiaalabi teenust.
Siin räägime inimestest, kes kusagilt mujalt midagi ei saa. Nad on täiesti üksi, vahel nende pered on neile käega löönud ja neil pole mingit elatusallikat.
Paljudel juhtudel on nad pikaajalised töötud, sageli alkohoolikud, inimesed, kes ei taha ega suuda mingit tööd teha.
Väliselt pole neil midagi viga, ühtki meditsiinilist diagnoosi panna ei saa, aga sisemiselt on nad katki, täielikult vaimsed invaliidid.
Linn rahastab, meie hangime ja jagame laiali toitu ja riideid. Kiriku juures töötab supiköök, samuti saab siit toidupakke.
Riideladu peab olema mahukas, et leida paistes jalgadele sobivaid suuri jalatseid, sooje jopesid ja muud tarvilikku. Selleks on meil oma kirbukas, kust sorteerime asjad kodututele. Lasteriided ja moekaup läheb müüki, sealt saame seda tööd edasi rahastada.
Kas selliste abivajajate hulk on tõusnud?
Ei ole. Ikka käib suviti iga päev söömas 20–30, talvel 60–70 inimest. Ühel rekordpäeval oli kohal 120 sööjat.
Vahel tuleb ka muid sööjaid. Näiteks on memmekesi, kes ütlevad, et joodikust poeg nagunii võtab kogu raha ära. Siis nad maksavad kuu alguses 25 eurot ja käivad kuu aega iga päev sooja suppi söömas.
Kui ühiskonna vajadusi arvestada, siis kas kiriku osa sotsiaaltöös võiks olla suurem?
Riik ja omavalitsused teevad selles osas väga head tööd. Tartu linnal on vähemalt 11 liiki toetusi abivajajatele. Mulle tundub, et nii häid aegu pole meil kunagi olnud, kus inimeste eest nõnda hästi hoolt kantakse. Nurin ei lõpe muidugi kunagi.
Meie tegeleme nendega, kes mujalt midagi ei saa. See on meile paras armastuse proov.
Toitlustusasutusse, kus käivad kodutud, ei taha lõhna pärast enam eriti keegi tulla. Mõned neist on tänulikud, mõned lasevad koridoris püksid maha ja jätavad oma hädad sinnasamma. Nad seavad ennast kiriku ümbrusse ööbima ja meie naabrid on pahased.
Aga nad on täiesti murdunud inimesed. On neid, kes saavad sellest välja, suurem osa ei tõuse enam oma jalgadele.
Teie raamatupoes kuulsin huvitavat vestlust, kus arutati, kuidas ennast järgmisel aastal kaitsta päikese plahvatuslikult tõusva aktiivsuse eest ning arutleti, et küllap on ka sõda tulemas. Kas te teate ka, et teil inimesed kirikus selliste asjade pärast tõsiselt muretsevad?
Meie juures käib peaaegu igal nädalal inimesi, kes räägivad, et on kurjadest vaimudest vaevatud ja hädas.
Need on inimesed, keda igasuguste õpetustega on juhatatud segadusse ja vaevadesse.
Homme ma lähen taas ühte kodu pühitsema. Seal pole rahu — laps ütleb, et lambi peal istuvad kogu aeg üks tädi ja onu.
Me võime selle üle naerda, aga tõde on see, et seletamatute vaimsete nähtustega puutuvad kokku ka inimesed, kes pole Jumalaga tegemist teinud.
Milline on teie senine kogemus? Tädid-onud kaovad lambilt?
Me ei tea ju ise ka, mis seal taga on, aga eks inimeste endi usuline hoiak ja palved mõjuvad, sest abi sellest on.
Kirikuõpetajaid kutsutakse õnnistama kive, lippe, isegi masinaid. Kui oluliseks te selliseid asju peate?
Kõiki kive me ei õnnista. Aga kivi ei panda lihtsalt niisama, vaid mingi sündmuse mälestamiseks, mida peetakse palvega.
Lippe õnnistades õnnistame organisatsioone ja nende liikmeid, kelle lipp see on.
Ma olen ise kümne aasta jooksul palvega saatnud teele kõik Tartu kiirabiautod, kokku vist 37. Minu jaoks on see tähtis. Mõelge, see on ju nii suur asi, et meil on võimalus helistada igal ajal pea igast kohast ja kutsuda abi!
Inimesed, kes appi tõttavad, teevad vajalikku tööd. See, kui me neid õnnistame, näitab, et me ka väärtustame nende tööd. Ja kui inimeste tööd väärtustatakse, siis ka nende suhtumine on parem. Suhtumist ei saa käsu korras nõuda, aga näiteks meditsiinitöötajate puhul on see lõpmata oluline.
Kui tõsiseks hindate kantslist vaadates praegust kriisi?
Ajalugu vaadates võime öelda, et praegune olukord on veel roosiline, kui võrrelda sellega, mis maailmas on juhtunud.
Inimesi, kes on kõigest ilma jäänud, leidub ka rikastel ja headel aegadel. See on omamoodi sissesüstitud arvamus, et kõik peab kogu aeg paremaks minema — et inimene läheb muudkui targemaks, tugevamaks ja saab aina ametikõrgendust.
Aga ühel päeval algab allakäik — minnakse pensionile, sissetulek kahaneb, ei jaksata enam viiendale korrusele ronida. Kord on parem, kord on halvem.
Alanud aeg juhatab inimest surma poole, mis ongi pikk protsess ja see ootab iga inimest — kõik peavad surema. Kui see allakäik algab, siis on see Jumala arm, mis näitab, et aeg on hakata valmistuma.
Lõpuks jääb ju kõik maha — nii sama paljalt, kui tulid, ka lähed.
Üldisemalt on praegustel rasketel aegadel suur väärtus, need saavad ja võivad õpetada.
Õpetada mida? Uusi väärtusi?
Mida peame silmas väärtuste all? Kas raha on siis väärtus?
Ühte-teist saab osta, igapäevane leib, riie ja peavari on muidugi vajalikud, kuid enamik inimesi ei tarvita kunagi 80% kõigist neist asjust, mis neil kodus on.
Küsisime kord ka oma kiriku toona vanimalt pastorilt Priit Rannutilt, mida ta arvab rasketest aegadest. Ta vastas, et siiani on kõik sellised ajad inimestele mõistuse pähe toonud, kuid praegu ei ole veel nii raske aeg, et see võiks juhtuda.
Rääkides hätta sattunud Euroopa riikidest — mitte midagi ei juhtuks, kui kõigil inimestel sissetulekut 2/3 vähendada. Nad elaksid veel väga hästi ära.
Aga nad ei taha seda. Nad tahavad nuriseda ja kulutada nagu enne. Sellelt pinnalt ei ole muutus võimalik.
Ma ei seisa eemal kõigest sellest, mis toimub praegu Euroopas ja maailmas, see puudutab meid kõiki väga lähedalt, kuid ma ei pea neid asju probleemideks.
Mis on praegusel hetkel, 2011. aasta lõpus, Eestis inimeste tõeliseks probleemiks?
Ainsad suured on usuprobleemid. Eksistents, elu mõte, Jumal. Kui need lahendada, ei tunduks muud asjad enam probleemidena.
Inimese elu ei kesta ainult 70–80 aastat, see on loodud igavikuliseks. Tavaliselt me ei arvesta sellega ning näeme asju väga kitsas ja väikses vaates.
Kirikule heidetakse vahel ette, et kirik tegeleb ainult Jumala riigi ja tulevase ajaga ning pöörab liiga vähe tähelepanu praegusele ajale.
Kui me räägime usulistest asjadest ja igavikust, siis see ei tähenda, et meil midagi pole — asjade ootamine ja nendeks valmistumine on teatavasti väga suur reaalsus.
On ju nii, et asjad, mida me ootame, tunduvad palju paremad kui need, mis on käes. Reisile mineku ootamine on põnevam kui seal olek.
Uus auto ja maja kaotavad kohe oma olulisust, kui nad käes on. Kõik asjad on meil siis, kuni meil neid pole, ja me kaotame nad kohe, kui saame.
Igavikuline mõõde on täielik mõttetus neile, kes sellesse ei usu. Ka armastus on viimane lollus selle jaoks, kes ise kedagi ei armasta.
Aga see, et 94% igasuguste religioonide inimestest annetab, palvetab või käib palverännakutel? Kas nad teevad seda nalja pärast? Nad on kogenud elus midagi, mis on pannud nad otsima Jumala kaitset.
Maailm on täis vaimseid nähtusi. Varem või hiljem tuleb igal inimesel nendega kokku puutuda. Vaimsest sfäärist välja mineku võimalust inimesel tegelikult ei ole.
Olete olnud väga selgesõnaliselt traditsioonilise abielumudeli poolt. Teie kirikus samasoolisi laulatama ei hakata?
Ei. Me ei suhtu oma kirikus halvasti mitte kellessegi, kellel on probleemid. Seksuaalse orientatsiooniga seotud probleemid pole suuremad kui mõned teised.
Ehk on viga selles, et me liigitame mõningaid pattusid halbadeks ja mõningaid sallitavateks.
Mida patuks pidada? Varguse eest pannakse vangi, homoseksuaalsuse eest mitte.
Vangi ei panda siiani ka isekuse, uhkuse või kadeduse eest.
Kadedad ei nõua ka erikohtlemist ja oma õigusi.
Küllap neid kadedate rongkäike on ka, mõningaid ärritavad väga näiteks Riigikogu liikmete suured palgad.
Samas on kirikud juba näinud probleemi ajakirjanikus, kes nimetab end gay-kristlaseks ning keeldunud temaga koostööst. Kui kaugele sellise joone tõmbamisega minnakse?
Meie seisukoht on, et kirikutöös ei saa osaleda inimene, kes propageerib ja praktiseerib homoseksualismi. Samamoodi ei peeta ju ka sobivaks, et alkohoolikust vaimulik tuleb ja räägib karskuse tähtsusest, kuigi see tundub isegi leebem — noh, jõi natuke, pärast on ju jälle kaine.
Patte on igasuguseid, määravaks saab inimese suhtumine — ühed õigustavad, teised otsivad Jumala armu.
On teil kas või üks kogemus mõne homo või lesbiga, kes oleks muutunud?
Üsna mitmeid. Meie kirikus on olulisel kohal ka tsölibaat, oskus ja vajadus end talitseda on sama tähtid ka heterotele.
Miks meie inimestel on nii raske suhteid hoida? Tekkinud on omamoodi kärgpered, mõiste “ahelabielu”.
Need mured on inimestel alati olnud. Varem püüti neid hoida salajas, inimesed kannatasid, kuigi ikka oli ju mõisahärradel silmarõõme, sündis vallaslapsi ja oli kõiksugu suhtesegadusi.
Nüüd on võetud joon, et ärme keegi kannata ja lähme lihtsalt järgmisse suhtesse.
Kaotame probleemid, öeldes, et kõik variandid on head. Ja siis kannatamegi kõik.
Olen matnud mehi, kes on olnud abielus kolm või neli korda, et ikka jälle parema naise juurde minna, ning teda maetakse nagu koera — kellelgi pole seda meest lõpuks vaja.
Kirikuõpetajad käivad palju matustel. Kas Eesti inimesed surevad rahus?
Need, kellega meie suhtleme, valmistuvad tavaliselt rahus. Nende hulk ei ole siiski väga suur.
Inimesi sureb ka ootamatult, suur osa on haiglas medikamentide mõju all. Nende teadvus on hägustunud.
Ajal kui arstiabi ei olnud veel nii efektiivne, olid inimesed surmaga selgemini silmitsi ja arvestasid sellega. Praegu jääb viimase minutini lootus — ehk miski veel aitab.
Viimasel ajal viib vähk palju inimesi ning see on suhtumist muutnud.
Mis nõu te annate, kui inimesed tulevad oma suhtemurede ja lahutusplaanidega?
Tihti on haiget saadud ja tehtud juba nii palju, et kahest inimesest on saanud vihavaenlased. Sel juhul polegi muud soovitada kui kiiret lahutust, vihavaenlasega koos elada ikka ei saa.
Lahutamine on nagunii asjade tagajärg. Abielu oma pühaduses on selleks hetkeks juba rikutud.
Advendiaeg on algamas. Kaupmehed on stardijoonel, mõned inimesed juba enne tüdinenud, kui asi alatagi saab. Kuidas oma jõulutunde värskena hoiate?
Jõulusõnumis avaldub Jumala imeline arm — Jumal sai inimeseks, et meid lunastada. Sellega Jumal tohutult väärtustab inimest ja inimeseks olemist.
Kui see sõnum on keskel, siis kõik muu saab olla ainult kaunistuseks. Kogu kaubandus, muusika ja melu on ainult rikkuseks seal juures. Kui sõnum keskelt kaob, muutub kõik väärtusetuks.
Pastori õnn on see, et ta elab ja mõtleb selles sõnumis.
Ameti poolest on mul kerge olla jõulumeeleolus ja melust rõõmu tunda — mida rohkem, seda uhkem!
Eks meie ajatunnetus on muidugi nihkes. Minu jaoks algab kirikuski jõululaulude laulmine liialt vara.
Advent on ju iseenesest ootuse ja paastuaeg, ettevalmistusaeg, mil räägitakse kirikuski tõsistel teemadel.
Kõigest hoolimata on jõulud veel üks neid sündmusi, mis on oma suursugususe säilitanud ning mida peavad nii usklikud kui uskmatud.
Mida ütlete meie lugejatele advendiaja alguses?
Ma olin pisike poiss, kui mulle rääkis üks eestiaegne Tartu politseikonstaabel, kuidas ta noore poisina oli kohtunud Peterburis akadeemik Pavloviga. Pavlov oli pannud talle käe õlale ja öelnud: “Noor mees! Ära iialgi kahtle, et Jumal on olemas!”
Ja see konstaabel ütles omakorda mulle: “Kui ma vaid saaksin panna käe õlale Eesti rahvale ja öelda: “Ära kahtle! Jumal on olemas!”
Seda ütlen minagi, sest see oleks kõige kurvem asi, kui Jumalat ei oleks olemas!
