Mets peidab endas imeasju
Nüüd võib öelda, et 2005. aastal ELi toel alustatud pärandkultuuri talletamise projektides (kokku neli) kavandatud tööd on lõppenud.
Huviliste sagedasim küsimus on, et mis siis tulemustes on olnud see “kõige-kõige” (üllatuslikum, põnevam, haruldasem). Kindlalt on selleks meie kullateraga inimesed, valdavalt kohalikust kogukonnast leitud kaardistajad.
Tänu nende pühendumusega tehtud tööle on olemas ja kõigile kasutamiseks kaardile kantud andmed enam kui 35 000 pärandkultuuriobjekti kohta (vt maa-ameti geoportaal xgis.maaamet.ee).
Mis võiks olla kaardistajate põnevaimad leiud? Pakun neist väikese valiku.
Mägi on arvatav ohverdamispaik Väikese Emajõe kaldal Küüdre talu maal. Selle tipus kasvab omapärase kujuga üle saja aasta vanune pärn. Kui praegune peremees veel karjapoiss oli, võis puu läbimõõt olla umbes 30 cm.
1958. aastal on mäele ridadena istutatud kuusekultuur. Vanemad inimesed teavad rääkida, et ammustel aegadel võidi mäel surnuid põletada. Seepärast ei sallivat vaimud, et mäel pidutsetakse. (Kaar-distas Sangaste valla inventeerija Väino Suigusaar.)
Järvamaa loodenurgas Kakerdaja rabas ühe lauka serval seisab inimesekõrgune, halliks pleekinud puust rist, mida hoiab koos vanaaegne sepanael.
Teise maailmasõja aastatel tuli Noku talu perepoeg ühel mardiõhtul koos sõbra ja akordioniga Mõnuvere külast üle raba kodu poole. Koju nad ei jõudnudki, vaid leiti kevadel Kakerdaja raba laukast. Noormeeste mälestuseks pandi lauka servale rist.
Rabas hakkab kutsuvalt silma segametsaga kaetud Hiiesaar, mis rahvapärimuse järgi on olnud hiiepaik. Saarel on suurelt jaolt säilinud umbes 70aastastest pärnadest ring ja 2–3 meetri pikkused künkad. Seal olnud sõjaaegade pelgupaik. Keset platsi seisnud ohvrikivi. Maad olevat kasutatud matmiseks. Arvati, et sinna maeti need, kes surid pelgupaigas olles. (Kaardistas Albu valla inventeerija Ester Valdvee.)
Tõrvaajamiskivi asub Osulas, teeristi ja Pühajõe vahel
kase all.
Kivi tasasele pealispinnale on sisse raiutud sooned, mida ümbritseb ring. Peasoon ulatub ringist välja kuni kivi ääreni.
Väiksema koguse tõrva tegemine käis nii, et tasasel pealispinnal oleva ringi sisse pandi männilaaste, juuretükke või kasetohtu. Need süüdati ja peale asetati kummuli pada. Kuna tuli ei saanud normaalseks põlemiseks piisavalt õhku, hakkas materjalist tõrva välja valguma.
Õlilätteks kutsutakse Ahja jõe ligidal voolavat allikat.
Kõneldakse, et lätte ligidal on vee peal näha õlilaike. Kohalik elanik Koor arvas, et need võivad olla roostelaigud ja et maapinnas võib olla rauamaaki.
Kunagi on lätte ümber pandud telliseid. Seda teinud keegi pettur, kes seletanud Moise-
katzi (Mooste) parunile, et ostab seadme, millega saab maa seest kätte õli, kui parun annab raha seadme ostmiseks. Parunilt saadud 4000 rublaga petis kadus. (Kaardistas Mooste valla inventeerija Kersti Siim.)
Silotorni ehitanud 1920. aastate lõpus Mustvee venelased. Tegu on raudkivist ehitisega, mis paikneb poolenisti maa sees. Kohalikud inimesed mäletavad, et silotornil ei ole katust kunagi olnudki. Torn on väga hästi säilinud.
Silo tallamiseks lastud hobune köitega alla. Loom pääses tornist välja, kui torn täis sai. Põhjus, miks torn Hõreda mõisa südamest nii kaugele ehitati, on ilmselt see, et seal olid tol ajal mõisa heinamaad, mida rahva seas tunti Madude heinamaana (ka Madude lage). Heinamaal olnud alati palju rästikuid.
Mõisa ajal heinamaad kuivendati. Silotorn oli kasutusel veel 1950. aastatel. Kui talvel hobustega silo veeti, olnud külavahe vänget haisu täis. (Kaar-distas Juuru valla inventeerija Mehis Maipuu.)
Mänd asub endise Kolga metskonna territooriumil Pudisoo küla ja Pudisoo–Hara tee vahelisel rabaseljandikul. Leo Laanetu mäletab, et 9. juunil 1956 juhtus männi all õnnetus. Metsavaht Heino Lõoke otsustas minna hobuse ja vankriga mööda seljandikku tulekahjukohta üle vaatama. Tagasiteel algas äike. Kui metsavaht oli männi alla jõudnud, tabas välk puud, ühtlasi ka metsavahti ja hobust, kes mõlemad hukkusid.
Lõokese lapseootel abikaasa tuli meest otsima ja avastas juhtunu.
Imestati, et metsavaht oli saanud löögi umbes 2 m kaugusel puust, hobune aga oli 5–6 m eespool. Männi alla pandi ristiga mälestuskivi.
Sinna on 1958 pärast lageraiet külvatud männik. Tabamuse saanud puu jäeti kasvama. Mänd on umbes 170aastane. (Kaardistas Kuusalu valla inventeerija Maarja Orusalu.)
ASi Eesti Turbatööstused noor insener Orest Kärm otsis innukalt sobivat turbaraba, millest saaks toormebaas ja parim koht uuele briketitehasele. Kärmi teenistuses olnud kümnik Otto Indermitte.
1936. aasta varakevadel tulid nad väliuuringutele Pööravere Suursohu.
Orest Kärm oli leidnud selle, mida otsis. Kohalik elanik Lev Suni teab rääkida, et viimase välitööde päeva lõpus oma laagrit hobuvankrile pakkides nõjatunud Kärm õlaga vastu noort toekat sirget mändi ja öelnud kaaslasele: “Kas pole see sobilik koht uuele tehasele? Toormebaas jääb kiviviske kaugusele ja töölistele saaks sooserva tööliskülagi rajada.”
Selle männi all seisis 1937–1938 vana reisivagun, kus asus Tootsi vabriku ehitajate tööbörs ja ehituskümnike kontor. (Kaardistas Tootsi valla inventeerija Argo Mättas.)
