“Maaletulek” – siiani igati kaasaegne film
“Kui sina elaks teisel planeedil, siis ta hoiaks ammu juba lapselapsi,” ohkab Leonhard Merzini kehastatud Mart oma ihaldusobjektile Reedale, pidades “tema” all silmas oma ema.
Paraku pole aga Reeta (Leila Säälik) kerge kinni püüda – on ju Reedal endal seaduslik teinepool Reinu (Uldis Pūcītis) näol olemas. Mis siis et meremehe abikaasana peab naine teda lakkamatult ootama.
Väline küllus
Vaataja tutvub Reedaga suvisel pärastlõunal, mil naine on lõplikult võtnud nõuks abielusidemed Reinuga katkestada. Kuid nii kiirelt, kui esialgselt planeeris, ei saa seda teha – mehe laev on küll sadamas, aga ilmaolude tõttu maaletulek viibib.
“Film “Maaletulek” on kaasaegne nii oma atmosfääri kui peategelaste karakterite poolest,” on lavastaja Kaljo Kiisk 1972. aastal öelnud.
Jah, üsna tavatult moeka ambitsiooniga on film tehtud küll, vähemalt välises plaanis.
Praegusel vaatajal on ilmselt üsna huvitav jälgida nii linnapilti kui siseruume – käime filmi jooksul isegi varietees ära. Reeda kodu aga kujutab endast šikki elamist. Säärast õhulisust ja interjööri andnuks 1972. aastal otsida.
Mis siin rääkida, juba esmakaadrid Reedaga, mil too huulepulga võtmiseks ridiküli avab ja selles on Marlboro pakki näha, annab see teadlikule vaatajale vihje, et peategelannal ei tohiks elus küll mingit materiaalset kammitsetust olla.
Ometigi pani muu hulgas just too väline küllus kriitikuid 39 aastat tagasi kirjutama, et “pilt tundub turistlikult lakeeritud”. Kurjemad on öelnud aga: “Filmikunstis on meil välja pakkuda ehtne kitš – Tallinnfilmi “Maaletulek”.
See film vabastab meid kõikidest elu- ja töömuredest, viies nii ilusasse maailma, kus uhke korter eksperimentaalmööbliga ja üldse kõik on kõige parem.”
Päris kurjad aga panevad kirja, et “Tallinnfilmi kesiste filmide rida on pikapeale tekitanud harjumussadestuse. Viimati nähtud “Maaletulek” suudab harjumuslikkuse kesta siiski purustada ja ületada kõik ettekartmised.”
Nüüd, 2011. aastal filmi vaadates, võib kritiseerijaid osaliselt mõista. Olukorras, kus karakteritel võinuks olla rohkem “liha luudel”, nende motiveeritus ilmsem ja põhjused arusaadavamad, võib aru saada 1972. aasta vaatajate emotsioonidest seoses ilusa pealispinnaga.
Teisalt on filmidel omadus aastate jooksul oma tähendust muuta. Nüüdne vaataja ei oska või ei mäleta enam tollase olme kallal urgitseda ning nii jääbki alles vaatamisrõõm näitlejate mängust või nii mõnestki eriti õnnestunud karakterist.
Häid näitlejannasid saab näha suuremates või väiksemates osades. Peale peaosalise Leila Sääliku teevad meeldejääva rolli meremeheprouadena Kat-rin Karisma ja Ines Aru.
Olulise osa on Kaljo Kiisk andnud oma kolleegile Leida Laiusele. Veel näeb Ada Lundverit, kes töötab varietees, mille kohta üks peaosalistest ütleb ajajärku isloomustavad sõnad: “Olen sellest baarist palju kuulnud, isegi Gruusiast pidid siia sõitma.”
Karakterite galerii
Mis meesnäitlejaid puudutab, siis kolmnurga ühte peaosalist Uldis Pūcītist näeb Tallinnfilmi toodangus järgmisel korral “Hukkunud Alpinisti hotellis” peaosalist mängimas.
Rolan Bõkov on pandud sadamasse askeldama ning aeg-ajalt vilksatab tema seltskonnas ka Kalju Komissarov.
“Maaletulek” algab vaatega merelt, kus laevanina suunas võib imetleda 1972. aasta Tallinna nn kilukarbivaadet. Silma hakkavad üksikud kirikud ja korstnad. Inimesed aga on nagu praegu, nii et vaadata tasub filmi kas või selleks, et karakterite galeriile pilk peale heita. Ja mõelda, kas tegid arvustajad omal ajal “Maaletulekule” liiga või mitte.
Režissöör Kaljo Kiisk.
Stsenaristid Kaljo Kiisk ja Aleksandr Boštšagovski.
Operaator Jüri Garšnek.
Kunstnik Henno Arrak.
Osades: Leila Säälik, Uldis Pūcītis, Leonhard Merzin, Rolan Bõkov.
