Kogenud mesinik avaldab kogu tõe mee kohta
See lugu sai alguse Uudeküla laadal, kus sain jutule Mait Mardlaga. Kurtsin talle ja abikaasale, et pidevast tablettide söömisest on magu jukerdama hakanud. Aime ütles, et oma hädadele sai ta abi taruvaigutõmmisest. Mõned päevad hiljem tõin omalegi pudeli pruunika vedelikuga, millest tõepoolest oma hädale ka leevendust sain.
Ma pole kunagi eriti suur meesõber olnud aga nüüd hakkas asi huvitama. Uurisin natuke kirjandust ja ühel detsembripäeval läksin Mesilinnu talusse Maidu juurde, et natuke targemaks saada ja siis neid teadmisi ka lugejaga jagada.
Mait toimetas mee purkidesse villimisega ja rääkis, et jõuluaeg on oluline, kuna siis müüb talu päris palju oma toodangut. Mitmed firmad kingivad oma töötajatele jõuluks meepurgi ja pakendamisega on hulga tööd.
Kristalliseerunud või vedel mesi?
Mesi pannakse peale tarust võtmist, vurritamist ja filtreerimist suurtesse ämbritesse, mis ühtlase temperatuuri juures hoiustatakse keldris. Seal ta kristalliseerub ja muutub kõvaks, olenevalt liigist ja omadustest erineva ajaga. Mõned meeliigid aga ei kristalliseerugi. Võilille ja rapsimesi kristalliseeruvad aga näiteks väga kiiresti. Nüüd, kui mesi on vaja väiksemasse taarasse pakendada, siis soojendatakse ämbreid 40 kraadises vees mitu päeva ja sisu muutub uuesti vedelaks ning omandab kaubandusliku välimuse. Niisugune temperatuur on ainult 5 kraadi kõrgem kui mesilasperes ja praktiliselt mee omadused ei muutu. Mait ütles, et mesindust kujundab tegelikult tarbija. Müüa õnnestub ainult vedelas olekus mett. Ta rõhutas jutuajamise kestel mitu korda, et mee omadused ei sõltu sellest, mis olekus ta on. Kristalliseerunud meel on samad omadused, mis vedelal. Spetsialistid soovitavad (Maaleht), et talvel endale mett ostes võiks eelistada pigem suhkrustunud kui vedelat mett, sest võimalus petta saada on nii palju väiksem. Ostjana on raske kindlaks teha, miks mesi on vedel või milliste meetoditega vedeldatud. Samas on neil, kes ikkagi vedelat mett soovivad, lihtne seda endal sulatada. Meepurk tuleb asetada kuni 40-kraadisesse veevanni ning mett aegajalt segades see vedeldada. Aga see on teooria. Maidu sõnul kristalliseerunud mett talt praktiliselt ei osteta.
Tegelikult on meel veel kolmaski olek - pastasarnane, kui mees sialduvad kristallid on purustatud ja mesi muutub heledaks. Niisuguse nn võidemee saamiseks teda kõigepealt natuke soojendatakse, siis hõõrutakse mehhaaniliselt segamisega suured meekristallid katki, saadud pastasarnane mesi muutub heledaks ja on mugav tarbida. See on ka minu lemmikmesi, tema maitse on ka natuke mahedam. Mõned aastad tagasi tegi Mart seda pidevalt, nüüd aga vähem, sest ostjaid on vähe - inimesed ei usalda heledat mett ja arvavad, et see on mikseriga nö vahule klopitud, mis pole muidugi tõsi.
Poemee kaubandusliku välimuse saladus
Küsisin, miks suurtes poekettides kuude kaupa seisvad meepurgid oma kaubanduslikku välimust ei kaota? Mait ütles, et mee kristalliseerumine oleneb palju kuumutamise kestusest ja temperatuurist. Mida kõrgemal temperatuuril ja pikemat aega mett kuumutada seda väiksemaks sulavad mee loomulikud kristallid ning seda kauem püsib ta vedel, aga kaotab muidugi palju oma omadustest. Mujal maailmas on võetud kasutusele teised viisid mee vedelana hoidmiseks. Esimene on niisugune, kus mesi pressitakse läbi väga peene filtri ja sellega eemaldatakse suured kristallid. Niisugune meetod mee omadusi ei muuda. Teine meetod on nö pastöriseerimine, kus mesi kuumutatakse lühiajaliselt kõrge temperatuurini ja seejärel jahutatakse. Niisugune meetod loomulikult halvendab mee kvaliteeti. Eestis puuduvad praegu nii filtreerimis - kui pastöriseerimisseadmed. Maidulegi on kauplustest tagasi toodud juba kristalliseeruma hakanud mett, mis siis tuleb uuesti kuumutada ja villida. Vaatamata pikaajalisele praktikale on ka juhtunud, et mesi läheb kihiliseks, kristalliseerub ebaühtlaselt ja kaotab nii oma nö kaubandusliku välimuse.
Mait ütles, et tänapäeval on mesinduses nagu mujalgi tootmine lihtne, aga müümine keeruline. Mesinik müüb tegelikult usaldust.
Mee tootmisel on võimalus igat moodi selle õige ja hea tootega manipuleerida, kas või näiteks eespoolkirjeldatud kristalliseerunud mee sulatamisega. Mõne meeliigi sulatamiseks läheb kuni 4 päeva, aga kui on vaja kiiremini...
Rääkimata kahtlustest suhkruga. Mait ütles, et suhkrumett pole tegelikult olemas. Mesilase organismist läbi käinud suhkrulahu (sahharoos) lõhustatakse ja muudetakse ikkagi meeks (mis koosneb fruktoosist ja glükoosist), mille omadused loomulikult ei ole samasugused, kui õitelt korjatud mee puhul.
Kutselised mesinikud ostjat naljalt ei peta
Mait ütles et ta soovitab igal juhul osta mett kutselistelt või poolkutselistelt mesinikelt, kes ei saa võltsimise ja pettuse peale välja minna, sest nende meepurkidel on ju tootja andmed olemas. Petetud ostja teist korda enam ennast petta ei lase, info levib kiiresti ja petturmesiniku äri on peagi kadunud. Lisaks tuleb arvestada sellega, et tänapäeval peab mesilasi pidevalt ravima, ravimid on aga erinevad. Keegi ei tea, mida mingi nurgatagune mesinik oma mesilastele sisse söödab, osa ravimeid on väga mürgised, osa mitte. Kutseline mesinik ei manusta ravimeid korje ajal. Ravimisisaldust pole kuidagi võimalik silma järgi kindlaks teha. Kutselised mesinikud peavad aga igal aastal oma toodangut laboris analüüsima - nii sahharoosi (mille sisaldus mees ei tohi ületada 8 %) kui ka lisaainete sisalduse kontrollimiseks. Laborisse saab mett viia iga inimene, kes kahtleb mee kvaliteedis.
Õige mesinik annab lisasööta suhkru näol ainult sügisel, kui mesi tarust ära võetakse ja lisasööt asemele pannakse. Samuti on mõned meeliigid, näiteks kanarbiku- ja rapsimesi, mis tulebki tarust ära võtta, sest see sisaldab aineid, mis teeb mesilased haigeks ja seepärast seda tarusse ei jäeta. See, et mesi mesilastele ei sobi, ei tähenda, et ta meile ei kõlba. Mõlemad meeliigid on väga hinnatud tarbemeed. Mitu korda samalt mesinikult ostes saab talt ka aru pärida, küsida nõu jne. Eespool juba rääkisime, millised ohud on importmee ostmisel ja selle mee kvaliteeti ei tea keegi, rääkimata sellest, et mesi on kaugel korjatud ja sisaldab hoopis teisi aineid, kui need, millega meie organismid harjunud ja mida vajavad.
Turul kasutatakse mee kvaliteedi hindamiseks meetodit, kus mesi võetakse lusikaga purgist ja lastakse siis tagasi. Õige mesi moodustab peenikese niiditaolise nire, mitteõige aga tahab rohkem tilkuda.
Mee on valmistanud mesilased ja selle koostis ja omadused on alati natuke erinevad sõltuvalt korjemaast, ilmaoludest ja muudest teguritest, ka mesilaspere seisundist. Mesi on piltlikult öeldes elus asi, sisaldades erinevaid aminohappeid, mineraale ja muud väärtuslikku.
Mesi kui doping
Mait ütles, et mee kasutamisel pole erilisi ealisi ega muid piiranguid. Ainult alla aastastele seda ei soovitata, kuna organismi allergiareaktsioonid pole siis veel välja kujunenud. Mett tuleks süüa pidevalt.
Mees on suhkrud hästi omastatatavas olekus ja nii oli mesi üheks esimeseks dopinguaineks.
Ta imendub kiiresti verre ja annab vajalikku energiat.
Kanarbikumesi ja okkamesi
Omaette teema on mee liigid. On kaks suurt eri liiki - õiemesi ja lehemesi. Esimesega on asi selge, teine on aga puude lehtedelt sinna putukate (enamasti lehetäide) tegevuse tagajärjel tekkinud magusa nestega. Okkamesi tekkib mõnel aastaajal metsa servas kasvavate okaspuude okastele.
Õiemesi omakorda liigitatakse vastavalt sellele, millistelt taimedelt on ta korjatud. Kõige väärtuslikumaks (hinnalt) on praegu kanarbikumesi, millel on tugev lõhn ja spetsiifiline maitse, samuti muutub ta veidi pehmeks nii et teda on hea kätte saada. Aga väärtuslik on ta mitte omaduste tõttu, vaid seepärast, et kanarbikumett on lihtsalt vähe ja seepärast saab seda kallimalt müüa. Samal põhjusel on kallis okkamesi. Erinevatelt taimedelt korjatud meel on erinevad maitse - ja lõhnaomadused, samuti on erinev kristalliseerumise kiirus ja kristallide suurus, mis mõjutab kaubanduslikku välimust ja maitset. Kõiki mee eripärasid peab hea mesinik teadma, ja teab muidugi ka. On ilmunud mitu raamatut, kus on sees kasulikud retseptid erinevate haiguste ravimiseks meega ja sealt saab ka muid huvitavaid ja tarvilikke nippe.
Mett ei peaks sööma palju korraga
Mett soovitab Mait tarvitada vähemalt 50 g päevas, alustades hommikul kohvi/tee sisse panekust ja siis juba vastavalt oma maitsele. Ta soovitab mett kindlasti lahustada, kas või näiteks hommikuses kohvis või tees, mille tempertuur peaks siis olema väiksem 45 kraadist. Mett ei peaks kindlasti sööma palju korraga, siis pole sellest suurt kasu. Muidugi tuleb ettevaatlik olla neil, kellel mingil põhjusel on tekkinud allergia mee suhtes. Oma kogemustest võin öelda, et allergia mesilase- ja herilasemürgi suhtes ei tähenda midagi, mett ja taruvaikgulahust saan tarbida vabalt ilma mingite reaktsioonideta. Aga kindlasti on see väga individuaalne ja tasub olla sellisel puhkudel väga ettevaatlik.
Kuidas Mait mesinikuks sai
Mait rääkis, et mesilased ja mesindus huvitasid teda juba lapsena. Esimese mesilaspere kinkis ema talle 12. sünnipäeval, kui ta oli valmis saanud oma kätega ehitatud taru. Järgmisel aastal kinkis ema veel kaks lisaks, need kõik sülemlesid ja nii asi algas. Mait läks peale põhikooli tööle mesiniku abiliseks. Seal juhtus niisugune lugu, et mesinik ise sattus haiglasse ja nii jäi kogu toimetamine Maidu hooleks. Iga päev käis ta haiglas aru andmas, mida teha jõunud oli ja uusi juhtnööre saamas. Niisugune õppetund andis talle hindamatu kogemuse tulevikuks. Olustveresse läks ta agronoomiat õppima, sealt läks üle Luua metsanduskooli metsanduse erialale. Peale kooli suunati ta Porkuni metskonda abimetsaülemaks. 1963. aastal alustasid metskonnad mesilate loomisega. Kuna Mait oli selleks ajaks lõpetanud Arkna mesinduskooli ning oma mesila ka nagunii olemas, sai temast esimene Metsamajandi mesinik. Vene ajal oli ta palgatööline, koos abikaasa ja kahe praktikandiga oli tal suurim mesilasperede arv ligi 400. Iseseisvuse alguses ei õnnestununud tal teiste riigimesinike kombel Porkuni mesilat erastada. Nii pidi ta sisuliselt oma kätega uue mesila rajama. Ta ehitas omale uue elumaja ja tootmishoone ja viimased 20 aastat on olnud Mesilinnu talus ise oma peremees.
Mait ütles, et on õnnelik inimene, kuna töö ja hobi on langenud kokku. Mesindus on teda kogu aeg huvitanud. Selle ameti suurimaks plussiks on tema jaoks vabadus - mesilased dikteerivad tööoperatsioonid ja suur pluss on väiksema koormusega viis kuud, kui mesilased puhkavad.
Maidu arvates tuleb mesindust õppida oma 10 aastat, kasvada koos mesilasperede arvu suurenemisega, siis tulevad oskused ja vilumused, mis lubavad häid tulemusi saavutada.
Mesindus on palju muutunud
Mesindus on võrreldes vene ajaga tundmatuseni muutunud, info kogu maailmast on meieni jõudnud, nn metsiku mesilase asemel on tulnud aretatud sordid, kelle tõuomadused üha paranevad. Praegu on välja kujunenud kolm peamist tõuliini ja tõuaretust tehakse ka meil. Ja on muutunud Eestimaa loodus, metsade asemel laiutavad kõikjal raiesmikud, mis on ühed paremad korjemaad üldse. Ja loomulikult ei ole tänapäeval mesindus võimalik ilma ravimiteta, millega hävitatakse haiguskandjaid ja kahjureid. Mesindust muutis väga palju varroatoosi nimeline haigus, millega kõik mesindusega kokku puutunud kimbus on. Ta tõi näite, et vene ajal oli Tamsalu Aiandus - mesindusseltsis üle 200 liikme, kelledest paljudel olid ka oma mesilaspered. Nüüdseks on mesilaste pidajaid vallas väga väheseks jäänud. Põhjuseks asjaolu, et haigus hävitas kõik mesilaspered, kus omanik ei osanud või tahtnud seda tõrjuda. Haigustega peab pidevalt võitlema ka praegu.
Äriedu nimel kaotatakse kvaliteedis
Mait ütles, et praegu on maailmas üheks kvaliteetsemaks põhjamaadest pärit mesi. Siin tehakse palju profülaktilist tööd mesilaste tervena hoidmiseks ja ravimeid kasutatakse vähem. Tema sõnul käis iseseisvuse algusaegadel meid harimas palju välismaiseid mesindusasjatundjaid, kes õpetasid, et mesindus on äri, mesi peab olema kaubandusliku väljanägemisega, läikima ja särama, siis teda ostetakse. Aga välimuse nimel pastöriseeritakse mett, mis muudab selle omadused tunduvalt vähem väärtuslikuks jne. Mesindus on läänemaailmas äri, kus on kasutusel kõik võimalikud võtted müüginumbrite suurendamiseks.
Mait ütles, et tema on mesindustehnoloogia ja muu suhtes uuendustega kaasas käinud ning ka kodumaise mesinduse arengule kaasa aidanud, mida tõendab esimene Eesti aasta mesiniku tiitel 1998 aastal. Aga eetika ja mesiniku kutseau suhtes on ta konservatiiv ja mee omadusi äriedu nimel muutnud pole.
Viimastel aegadel on ta kuulnud, et paljud on suure ja kerge raha lootuses alustanud mesilaste pidamisega, isegi töötud. Enamasti ei lähe ootused siiski täide, vaja on kaua õppida ja praktilisi oskusi koguda, enne kui tulemused hakkavad tulema.
Palju huvitavat Maidu räägitust kahjuks sellesse loosse ei mahtunud - mesinike organisatsioonidest, korjepaikadest, teistest mesilastelt saadavatest põnevatest asjadest nagu taruvaik, õietolm jne. Loodetavasti saame teha veel ühe loo.
