Kodulugu: Ajaviite- ja tantsumuusika legendaarsetes Nõmme lokaalides
Lokaalidest on kostnud tänavale nii suminat kui ka pillihääli. Akordionihelid püüdsid näiteks jauramisest läbi tungida kunagise Nõmme raudteejaama einelauast, hilisemal ajal võis kaugelehajuvat bassikõminat tuvastada Nõmme kõrtsiks kutsutud Nõmme restoranist praeguse Nõmme keskuse piirkonnast.
Lokaalides oli elava muusika traditsioon ammustel aegadel peaaegu igaõhtune. Raadiotega olid ju teised lood ja magnetofonid leiavad laia kasutuspinna ka hiljem. Näiteks kolmekümnendail kanti mõnest pealinna restoranist muusikat üle ringhäälingulainele. Ning viiekümnendail transleeriti näiteks Harju 6 asunud kohviku teiselt korruselt elavat salongimuusikat esimese korruse kohvikusse.
Ent kummatigi on elav muusika enamiku arvates plaadimuusikast eelistatum ka tänapäeval. Ja lokaalimuusikaga on pidanud sammu ka Nõmme, koht, mille esimese asutatud punktina teatakse kõrtsi.
Raudtee ja Mai tänavat ühendava ja nõukaajal kurikuulsa pargi piirkond mäletab möödunust meeleolukaid sündmusi. Ilutsevad sildid «Loterii», «Allegrii». Selle piirkonna üheks magnetiks oli aadressil Raudtee 11 asunud restoran. Tolle restorani ukselt võis lugeda: «Talveaed», teisel perioodil «Lukullus». Kunagiste muusikutena on seal tuvastatud saksofonist Arnold Siirakut, eeldatavasti ka viiuldajana tuntud Hugo Schützi.
Nõmme raudteejaama kõrval pesitses juba kahekümnendail raudteejaama einelaud, mida rahvas kangekaelselt restoraniks kutsus. Hilistel tundidel kostis majast nii lärmi kui ka elavaid pillihelisid. Ukse pealt sai lugeda: «Õhtul mängib muusik». Viiekümnendate esimesel poolel kujundas seal meeleolu akordionist ja multiinstrumentalist Heino Kardna, pianist Peeter Kardna isa. Mingil ajal olevat seal musitseerinud akordionist Ago Veenre ja kolmekümnendate džässilegend Konstantin Paalse. Lahkunud džässpianist Rein Sammet meenutab: «Ah, seal oli sihuke viiuli- ja akordionimuusika.»
Silva restoran on Tallinnas üks väheseid, mis baarina edasi tegutsedes on taastanud oma algse nime. Tallinnas kannab ammust nime vaid veel vaid Imperiali restoran-hotell. Silvas lõid muusikutena kaasa klaveril Sarah Murshak, laulja-pianist Varvara Malama, viiuldajad Enn Kandvere ja Elmar Saare ning teised.
Elavat muusikat kostis ka Jaama tänaval pritsimaja kõrval tules hävinenud hoonest, kus paiknesid restoranid Nahkhiir ja Tokio. Restoranis tehtud vanal fotol näeme viiuldajat, saksofonisti, naispianisti. Ootel on ka vanaaegne trummikomplekt. Kolmekümnendate teisel poolel oli eriti kuum paik kabaree ja restoran Maxim, mis asus tuntud Võidu kino (endine Victoria) keldrikorrusel. Vanal fotol mängivad Maximi laval saksofonist, viiuldaja, akordionist, pianist. Maximi laval mängiti palju mustlasromansse, moodsat kinomuusikat, Ameerika ja Inglise laule. Omaaegses kuumas paigas võis parematel päevadel kuulata kabareeprogramme. Reklaamid kõnelevad okupatsioonieelsel ajal muinasjutiliselt ilutsevate peibutustega. Mõnel vanal fotol näeme valgeid laudlinu, seintel aga kummalisi kujusid. Koht hoidis hinge sees veel sõjajärgsetel aastatel: ajaleht kuulutas, et õhtul mängivat orkestrit juhatab seltsimees Kask. Süüa on saanud Võidu keldris ka miilitsakooli õpilased, praegu on seal avanud uksed Von Glehn.
Muuseas, Raimond Valgre jõudis oma akordioni või teiste pillidega lugusid lahti lüüa Maximis ja rahvateatri majas.
1948. aastal alustanud Raudtee 33 asuva kohvikuga pole elavat muusikat küll eriti meenutada, kuid aastakümnete jooksul polnud see ka sajaprotsendiliselt olematu. Väikses Pariisis on olnud peaasjalikult vaikus või on kuulatud seal raadiot, praksuvaid puid ahjus.
Ent sisukate muusikatraditsioonidega oli ka kunagine Männiku söökla-kohvik - koht, kus juba aastaid on tegutsenud tööriistade pood. Bussipeatuse juures olnud kohvikus hoidis näiteks kuuekümnendail meeleolu üleval ansambel Melomaan. Ent bussiootajad võisid sealt bändihelisid kuulda ka kaheksakümnendail.
Hiiu Õlletoa piirkond mäletab elavaid pillihelisid erinevatel aegadel. Kõik see algas sealsamas asetsevas puumajas, mille väliskuju on praegugi õnneks endisaegne. Oma mälestuse on sinna jätnud Raimond Valgre, Georg Ots, Anne Velli jpt. Ühe versiooni järgi olevat Valgre laul «Tiiu» sündinud just Hallis Hobuses, mille ta kirjutas oma sõbra tütre auks. Elavad pillihelid kostsid puumajast juba ei teagi millal, võimalik, et hotell-restoran Hiiu perioodil, kolmekümnendate esimesel poolel. Pillid hüüdsid selles musikaalses piirkonnas ka hilisemal söökla- ja restoraniperioodil, pakkudes pinget ka bussiootajatele. Ajaleht kuulutas seitsmekümnendail: «Vajatakse saksofoni- või kitarrimängijat.» Klaver, kontrabass ja trummid olid pisikesel laval juba nähtavalt ootel. Hiiu Saluuni perioodil, kaheksakümnendate teise pooles, on seal pille mänginud Vello Marken, Indrek Avasalu, Tiit Kiken.
Pillihelisid on kostnud ka praeguse Nõmme Comarketi asukohas olnud majast, kus kunagi pesitses ka rahvateater. Sellest perioodist on Jaak Ojakääru Raimond Valgert meenutavas raamatus ka üks mälestuslugu peoõhtust, kus konfereeris Hugo Laur ning musitseerisid Ludvig Nigo saksofonil ja klaveril saatis omaenda uut lugu ei keegi muu kui Raimond Valgre.
1956. aastal seal tegevust alustanud Nõmme restoranis lõid näiteks kaasa kvartett Karl Aavik - saksofon, Hans Hindpere - klaver, Egon Nelsas - trummid ja Johannes Karu - kontrabass. Hiljem istus pikemaks ajaks sinna klaveri taha helilooja Felix Mandre. Ajalehekuulutused lubasid tantsuõhtutel suurendatud koosseisuga orkestrit. Ühel 1960. aasta fotol laulab Uno Loop, klaveril mängib Uno Naissoo, kontrabassil Hillar Kareva, trummide taga on Eri Klas. Pärast restoranimaja lammutamist kolis orkester Hiiu söökla ruumesse, nüüdse Hiiu Õlletoa piirkonda.
Kuuekümnendate teisel poolel kerkis endise restoranimaja kohale uus keskus, kus üleval oli restoran ning allkorrusel kohvik ja kulinaaria- ja kondiitripood. Ajaleht kuulutas: «Restoran vajab orkestrit.» Erinevatel aegadel on seal kaasa löönud pianistid Paul Reimets, Peeter Kardna, organist Raivo Murss, saksofonist Avo Joala, trompetist Uno Saviauk, hilisem Kukerpillide mees Ike Volkov jpt.
Üheksakümnendatel tehti majas ümber- ja juurdeehitusi. Keldrikorrusel avas uksed ka Buldogi pubi, mis pärast omanikevahetust kannab Nõmme pubi nime. Nõmme linnast ja trahtereist on mitmeid laule. Marko Marvere laulab: «Kord väikses Nõmme trahteris mind teenis kena neiu...»
