KÜÜNLAPÄEV | Täna on suuremat sorti naistepüha
2. veebruar – üks taliharjapäevi – on meil kõige rohkem tuntud kui Tartu rahulepingu aastapäev.
See 1920. aastal Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud leping tõotas igavest rahu, mis küll 1940. aastal purustati.
Täna on ka küünlapäev – “üks tuntumatest talvepoolituspühadest”, nagu kinnitab suurepärane veebisait BERTA, Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas.
BERTA jätkab: “Tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi.
Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega.
Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema.
Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki...”
Alasti ülikud linna peal
Taliharja tähistamine on iidne komme.
Vana-Roomas peeti luperkaale (lambakarjuste jumala Lupercuse järgi), mis tulid veel varasema februa asemele. Puhastus- ja lepituspüha februa järgi on saanud nime veebruar.
Nende pidustuste eesmärk oli puhastada Rooma enne kevadet ning levitada tervist ja viljakust. Alasti ülikud ja magistraadid jooksid mööda linna ringi ning lõid inimesi nahkrihmadega.
Ma ei suuda uskuda, et see tava Tartus eriti vedu võiks võtta. Veebruari keskmine temperatuur on siin –10 ning piitsutamine ei asu lõbustuste nimekirjas just esikohal.
Ent toona Vana-Roomas sirutasid paljud naised käe välja, sest uskusid, et rihmaplaks vähendab sünnitusvaeva või aitab sigimatul eostuda.
Talihari oli üks neljast tähtsast päevast ka Iirimaa paganate kalendris, kus ta kandis nime Imbolc (vanaiirikeelsest väljendist i mbolg – “kõhus”, mis viitas lammaste tiinusele).
Kristlased kaaperdasid selle pidupäeva Pühale Brigitale, V–VI sajandi abtissile, kelle kloostris olevat hoitud püha leeki – üsna sarnast õpetuse ja tarkuse lambiga, mida hoidsid muinaskeldi naisdruiidid.
Püha Brigit oli tulelembene. Üks lugu pajatab, kuidas ta oma ürbi elik tualeti päikesekiire külge riputas – kasulik võte, sest kui tekib vajadus, pole tualettruumi alati käepärast.
Üle ilma on Brigitasid seostatud ka pühade allikate ja ravitsemisega ning nad võiksid mõelda ämmaemanda karjäärile – Püha Brigit olevat aidanud neitsi Maarjal sünnitada maailma valgust ja ta on ämmaemandate kaitsepühak.
Võimalik oleks teha karjääri ka sepatöö alal, kuid majaperenaine peaks enne seda, kui ta kohalikku sepikotta kena musklis meistri juurde kursustele kiirustab, siiski arvesse võtma ka varjupooli – tema kuulus nimekaim oli eluaegne neitsi.
Eesti Brigitad, Birgitid ja Piretid on (arvatavasti) sellest plindrist pääsenud, sest nemad on nime saanud XIV sajandi abtissi Püha Birgitta järgi.
Too Birgitta jõudis sünnitada kaheksa last, enne kui tal mees suri ja ta ise nunnakloostrisse läks – tõenäoliselt selleks, et natuke rahu ja vaikust saada.
Kõik tema lapsed jäid ellu, mis keskaja kohta on iseenesest ime!
Naised külla ja kõrtsi!
See pole veel sugugi kõik! 2. veebruaril tähistatakse Issanda templisse toomise püha.
Kui Maarja oli vastavalt juudi seadusele neljakümnendal päeval pärast sünnitust end puhastanud, võttis ta (mähkmetesse mässitud ja täiest kõrist lõugava) Jessukese sülle ning Joosepi sappa, et minna templisse last esitlema ja ohvrit tooma.
Nii katoliiklased kui ka ortodoksid peavad seda perekondlikku jalutuskäiku suureks pidupäevaks. Anglikaani kirikud aga tähistavad siis naistepüha, mil naised lähevad pidusse – sööma, jooma, suhtlema.
Mina eelistan valikut number kaks, kuna pidutsemine ja suhtlemine on mulle vägagi meeltmööda ning tundub, et seda arvamust on jaganud ka vanad eestlased.
“Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö,” kinnitab BERTA.
Ja lõpuks küünlapäev ise, mil kristlased õnnistavad küünlaid, mida aasta jooksul kasutatakse.
Inglismaal levinud ebausk hoiatab, et neid jõuluehteid, mida kolmekuningapäevaks pole maha võetud, ei tohigi siis enam enne küünlapäeva maha võtta.
Mina sellesse ülearu tõsiselt ei suhtuks, sest tean isiklikust kogemusest, et kui mõni jõuluvidin rippuma jääb või märkamatult tooli alla veereb, ei juhtu midagi jubedat.
Ema pidas jõuluehteid alati üleval minu sünnipäevani 7. jaanuaril ja sellegipoolest on mul nüüd 64aastaselt alles kõik hambad ja juuksed.
Erinevalt katoliiklastest ja ortodoksidest (nemad austavad 2. veebruaril “neitsi Maarjat, kes pehmendab kurjasid südameid” – selle poolt olen minagi täiega!) ei ole küünlapäev suuremale osale protestantidest enam kuigi oluline.
Küll aga on see säilinud inglise rahvaluules kui tähtis ilmaennustamise päev.
“Kui küünlapäeval taevas klaar, siis talve tuleb veel üks laar; kui küünlapäev on vihmast märg, siis otsa saabki talve järg.”
Ümiseja ennustab
Põhja-Ameerikas on see ümiseja päev (Groundhog Day) ja ilmaennustajaks on Marmota monax – metsümiseja. Heal lapsel mitu nime – ümisejat võib kutsuda ka marmotiks ja koopaoravaks.
Kui see olend küünlapäeval urust välja tuleb ja omaenda varju nähes ehmub, poeb ta sinna poolteiseks kuuks tagasi talveund jätkama ja võtab päikese endaga kaasa.
Kõige kuulsam ümiseja üldse on Phil, Pennsylvania osariigi Punxsutawney linna põlisasukas.
Enne küünlapäeva viiakse Punxsutawney Phil oma püsikorterist linna raamatukogus Gobbler’s Knobile (Kalkuni künkale) soojustatud urgu.
Varahommikuse tseremoonia ajal võetakse Phil sealt välja ilma ennustama.
Phili austajad väidavad, et hoolimata ümisejate keskmiselt kümneaastasest elueast, on Phil olnud alati üks ja sama (kõik teised ümisejatest ilmamehed on isehakanud tegelinskid).
Punxsutawney Phil on niisiis ilma ette kuulutanud enam kui 120 aastat.
Igal suvel pidavat ta saama Ümisejate klubi auväärt liikmete käest lonksu salapärast Ümiseja eliksiiri, mis tema elu seitsme aasta võrra pikendab.
Phil räägib ümisejate keeles, millest saab aru vaid klubi ametisolev president, ning tema ennustus tõlgitakse siis maailma jaoks inimkeelde.
Mõni seik mu niigi üsna kummalisest eluloost tundub mulle eriti kummaline. Üks neist on see, et olen sündinud Hansa Liidu ühes otsas ja lõpuks sattunud teise – 2000 km kaugusele.
Tingimata meenub see tõsiasi mulle just veebruaris, sest peaaegu kogu vaha nende küünalde tarvis, mis enne Henry VIII (Inglise Jossif Stalini) reformatsiooni Inglismaa kirikuid valgustasid, saabus Isand Suurest Novgorodist (Gosudar Veliki Novgorod).
Kindlasti veeti tubli osa sellest vahast läbi Püha Rooma keisririigi kaugeima eelposti Tartu ning samasuguste priskete lotjadega nagu siin Emajõe (Läti Henriku Mater aquarium’i) kaldal hoole ja armastusega rekonstrueeritud Jõmmu.
Iidne eesti ilunipp
Aitab selleks korraks. Jätan hüvasti, et ise jääda meie külma, ent tüüne ja kauni Emajõe äärde mõtisklema Lupercusest, neitsi Maarja jalutuskäigust, Pühast Brigitast ja tema nimekaimudest, Novgorodist, Henry VIIIst ning Punxsutawney Philist ja tema semudest…
Lugemispreemiaks naistele üks iidne eesti ilunipp (ikka BERTA): “Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine /.../, mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.”
Elame, näeme.
