FOTOD: Piirivalvurid mälestasid 74 aastat tagasi tapetud ametivendi
Lõuna Prefektuuri piirivalvebüroo korraldas 8. veebruaril kell 10 Varnja piirivalvekordoni juures ja Raadi kalmistul mälestusürituse, milles osales ka piirivalvebüroo juht Tõnu Reinup. Üritusel meenutati aastakümnete taguseid sündmusi ning asetatu lilled ja küünlad hukkunud piirivalvurite hauale. Mälestustseremoonia viis läbi Politsei- ja Piirivalveameti kaplan Valdo Lust.
Peadirektori asetäitja piirivalve alal Tõnu Hunt ütles seda kurba sündmust meenutades, et vägivaldselt ja varakult katkenud elud olid hinnaks, mis nondel ärevatel aegadel tuli maksta meie piiride kaitse ja riigi julgeoleku eest. Täna, mil eesti piirivalvurid seisavad muutunud oludes ja teistsugustes tingimustes hallataval piiril ning teevad viljakat ja tihedat koostööd naaberriigi kolleegidega, ei tohi mineviku traagilised sündmused ununeda.
„Väärtustades ajalugu, pidades tähtsaks piirivalve traditsioone ja austades hukkunud piirivalvurite mälestust saame olla väärilised järglased neile, kes kunagise agressiivse ja inimvaenuliku režiimiga silmitsi seistes andsid vajadusel ka oma elu meie ühise turvalisuse eest. Piirivalvuri auväärne amet on alati olnud vastutusrikas ja ohtlik ning meie eelkäijatest kolleegid esimese vabariigi päevilt teadsid ja väärtustasid seda. Riik algab piirist. Kui rahval ei ole kindlustunnet piiri suhtes, ei ole tal kindlustunnet ka riigi suhtes. Olen veendunud, et ka täna kannavad piirivalvurid endas sõjaeelse Eesti Piirivalve aegseid väärtusi ja põhimõtteid," ütles Tõnu Hunt.
Ajaloost
8. veebruaril 1938 läksid Nina kordoni ülem veltveebel Artur Pungas, kapral Voldemar Kaio ja küüdimees Vassili Eva hoburakendiga Peipsi järvele tavapärasele patrullkäigule kui mootorsaaniga ebaseaduslikult üle Eesti piiri tunginud nõukogude piirivalvurid nad jõuga kaasa viisid ja Nõukogude Liidu territooriumil otse järvejääl kuulipildujast maha lasid.
Traagilist piirivahejuhtumit üritasid nõukogude propaganda ja press ametlikult näidata kui eesti piirivalvurite poolset piiririkkumist eesmärgiga röövida nõukogude kalureid. Tegelikult kulgesid sündmused hoopis vastupidiselt ning verisel intsidendil oli pikk eellugu.
Aastatel 1936-37 harrastas Nõukogude Liit naaberriigi kohta luureandmete saamiseks Peipsi ja Pihkva järvel kalastanud eesti kalurite röövimist. Ootamatult üle piiri tunginud nõukogude piirivalvurid viisid kohalikke kalureid jõuga ähvardades endaga kaasa ning toimetasid oma kordonitesse või Pihkvasse, kus neid üle kuulati ning sageli ka mõnitati. Vähem kui kahe aasta jooksul röövis Nõukogude Liidu piirivalve sellisel viisil 46 eesti kodanikku, kellelt nõuti andmeid Eesti sõjaväe, politsei ja piirivalve kooseisude ja relvastuse, Peipsi järve laevastiku, eesti poole infrastruktuuride ning elanike meeleolude kohta. Selle kõrval ei ole ajaloost teada ühtki juhtumit, kus eesti piirivalvurid oleksid samal viisil toiminud vene kaluritega.
19. jaanuaril 1938 tuli nõukogude piirivalve kahemeheline patrull hobusega Skarnja küla juures üle kuuseokstega tähistatud piirijoone sügavale Eesti territooriumile, et järjekordselt röövida kalureid. Seekord viibisid juhuslikult kalurite lähedal aga kohalik kordoniülem ja veel kolm eesti piirivalvurit. Õhku tulistatud hoiatuslasule vastasid piiririkkujad tulega ning järvejääl puhkenud lühikeses lahingus said mõlemad punapiirivalvurid surma.
Selle piirivahejuhtumi uurimisel võtsid nõukogude piiriesindajad omaks, et juhtum toimus Eesti territooriumil ning kinnitasid seda ka allkirjaga ühise uurimiskomisjoni protokollis. Nõukogude võimu ametliku häälekandja „Izvestija" 25. jaanuaril1938 ilmunud numbris serveeriti juhtunut aga hoopis eesti piirivalvurite jõhkra piiririkkumisena, kes tulistasid ja tapsid kaks neid kinni pidama saabunud nõukogude piirivalvurit.
Kättemaks omade eest
8. veebruaril asetleidnud tragöödia uurimiseks moodustati Eesti poolt uurimiskomisjon, millesse kaasati ka nõukogude piirivalve esindajad. Järgnev kirjeldus pärineb riigiarhiivis säilitatavaist uurimisdokumentidest, millest on väljavõtte teinud ajaloolane Lembit Võime: „Sündmuskoha vaatlus algas 9. veebruaril kell 3 päeval. Piirivalvurite laibad asetsesid teineteisest 15 meetri kaugusel. Nendest samal kaugusel ida poole asetses küüdimehe regi, mille juures küüdimehe ja hobuse laip. Välise vaatluse andmetel oli valvuritest ühel 7 ja teisel 11 kuulihaava, küüdimehel 8 ja hobusel 3 kuulihaava.
Umbes kaks kilomeetrit laipade asukohast lõuna poole oli selgesti näha üle piiri tulnud nõukogude mootorsaani jälg. Eesti esindajate poolt nõuti sündmuskoha lähemat uurimist, millest aga Vene pool ära ütles. 11. veebruaril tegid Eesti-poolse komisjoni liikmed Vene esindajatele veelkord ettepaneku üle vaadata Eesti poolel leiduvad Nõukogude Liidu piirivalve mootorsaani jäljed, millest aga Vene esindajad loobusid.
Komisjon lõpetas oma töö 11. veebruaril kell 16.30. Piirivalve Valitsus hindas pärast juurdluse lõppemist Välisministeeriumile saadetud kirjas Eesti piirivalvurite vägivaldset üle piiri viimist ja tapmist kui Nõukogude Liidu piirivalve poolset kättemaksu kahe 19. jaanuaril 1938 Peipsi järve kirdeosas Eesti piiri ületanud ja seejärel tulevahetuses surma saanud Nõukogude piirivalvuri eest."
17. veebruaril saadeti mõlemad mõrvatud piirivalvurid Tartus Vanemuise teatrist sõjaväeliste auavaldustega viimsele teekonnale. Leinarongkäik ja linlaste kaastunne hukkunuile jäi oma kurbuse ja osavõtlikkusega hinge paljudele pealtvaatajatele, kellest mitmed on toonaseid sündmusi meenutanud ka oma mälestustes. 2008. aasta 8. veebruaril avati Piirivalveameti ja Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu poolt Varnja kordoni seinal mälestustahvel, meenutamaks 70 aasta möödumist traagilisest sündmusest ja mälestamaks selles mõrvatud piirivalvureid.
