Jüripäevaks kuub ja mihklipäevaks kasukas
Maalammas on hea ja universaalne põllumajandusloom, ta on geneetilise ressursi ja bioloogilise mitmekesisuse säilitaja ning ainus kohalik põline lambatõug.
Kihnu maalammas põlvneb uluklambast muflonist ja kuulub Põhja-Euroopa lühisabaliste aborigeensete lammaste rühma. Ta on pidamis- ja söötmistingimuste suhtes vähenõudlik, tal on tugev vastupanuvõime haigustele ja parasiitidele ning ta on täielikult kohanenud Eesti kliima ja maastikuga – siin on tema kodu olnud juba aastatuhandeid.
Kihnu maalambale sobib aastaringne väljas pidamine, vajalik on vaid külmlauda olemasolu palava päikese, tõmbetuule ja liigniiskuse eest varjumiseks.
Kihnu maalamba olulisemad tunnused on sarved, tilbad, kahekihiline vill ja hea viljakus.
Nahka kerge töödelda
Kirjeldamist väärivad kihnu maalamba villa ja naha omadused, mis on intrigeerinud nii käsitöölisi kui lambapidajaid.
Lähtudes meie maalamba kuuluvusest põhja-euroopa lühisabaliste aborigeensete lammaste hulka ja vaadeldes tema villakut, võib kinnitada, et tegemist on kahekihilise villaga kasukanaha lambaga. See tähendab, et niisugune karusnahk on vastupidav, dekoratiivne ja kohev villapoolelt ning õhuke ja kergesti töödeldav nahapoolelt.
Dekoratiivsus tuleneb eri toonidest nii laiuti kogu villaku ulatuses kui piki villasalku alus- ja pealiskarva eri värvist, lisaks pealisvilla suurelokilisusest.
Kohevus tuleb eri tüüpi karvadest. Samuti vastupidavus, sest tihedat alusvilla katab tugev jämeda kiuga pealisvill. Võrreldes kiiresti kuluva üheülbalise villkarvaga lihalambanahaga ja kergesti vanuva peenvillalamba nahaga tagab pika kasutusaja ja hõlbustab naha hooldamist maalamba villaku iseloomulik ehitus.
Maalamba õhukest nahka on mugav enne parkimist töödelda, parkida ja pärast parkimist lõigata ning õmmelda. Toornaha venitamine on elastsuse tõttu füüsiliselt kergem ja hilisema lihvimise võib peaaegu täielikult ära jätta. See võimaldab käsitsi töötlemist ning keskkonnasõbralikumate parkimismeetodite kasutamist. Paksu ja jäiga lihalamba naha puhul on käsitsi töötlemine väga raske ja hea kvaliteet on saavutatav ainult masinatega ja tööstuslikult.
Asjatundjad on maalamba karusnahka alati väärtustanud. Lambakasvatusteadlane Kristjan Jaama kirjutab 1937. aasta ajakirja Põllumajandus 37. numbris suurimate tolleaegsete ühislambakarjade ülevaatuse tulemustes muu hulgas järgmist: "Erilist huvi pakkusid eesti maalammaste tüübilised lambad, kuna nende hulgas leidus haruldaselt ilusaid karusnahalambaid, kel vill läikiv ja ilusate kähardustega. Enamikus olid karusnahatüübilised lambad hallid ja mustad, kuid üksikud ka valged."
Kahjuks on viimase 50 aastaga maalammaste arvukuse kahanemisega nahakäitlemise oskused ja võimalused peaaegu kadunud. Seda nii okupatsioonivõimu ideoloogia tõttu − hävitada kõik kohalik − kui ka suurtootmisele sobiliku lihalambakasvatuse suuna juurutamisega.
Samas on praegu Eestis tegutsevad kompetentseimad käsitsi naha parkimise ja õmblemise praktikud Kristina Rajando ja Made Uus valinud materjaliks just kihnu maalamba naha. Selle naha ajaloolisest väärtusest meie rõivakultuuris ja nii muistsetest kui tänapäevastest kasutusvõimalustest innustunult on nende eestvedamisel loodud Viljandi Kultuuriakadeemias rahvusliku tekstiili eriala juurde nahkesemete valmistaja moodul, mille esimesed kaheksa tudengit alustasid õpinguid 2011. aasta sügisel.
Eestlasele eestimaist
Korduvalt mainitud kihnu maalamba kahekihilise struktuuriga villak on iseloomulik kõigile Põhja-Euroopa lühisabalistele maalammastele, kuid meie lamba suur eelis on see, et teda ei ole püütud seda aretusega ühtlustada ega suunata kitsasse tüüpi – oleme säilitanud aborigeense arhailise universaalse villaku.
Maalambast on lihtne aretada nii villa- kui karusnahalambaid, kellel on kadunud universaalsus. Näiteks rootsi peenvillalammas, gotlandi karusnahalammas ja soome maalammaski pole enam maalammas algses tähenduses, vaid on jõudsalt aretatud peenvilla suunas.
Seega ei ole maalammas ei peenvilla- ega jämevillalammas, ei rüiu- ega gobeläänitüüpi, nagu teda sageli püüavad määratleda teiste tõugude kasvatajad; tal esineb korraga nii peen- kui jämevill, mis on küll eristatavad, aga mitte eraldatavad. See on tema eripära, mis tuleneb kohastumusest looduslike oludega ja mis kultuurtõugudel puudub.
Maalamba villaku tinglikult väljendades alumise kihi moodustavad alusvillkarvad, mis on peene kiuga (läbimõõt 10−40 mikronit) ja paiknevad tihedalt. Alusvill on lainjas, villkarva pind on ebatasane, mistõttu vanub eriti hästi vildiks.
Alusvilla olemasolu tõttu on maalambal säilinud villaheide ehk karvavahetus, mille käigus langeb välja korraga enamik alusvillakarvu. Et vähese soojusjuhtivusega alusvill on kohastumus külmaks aastaajaks, langeb see välja kevadel ilmade soojenedes ja kasvab talveks uuesti.
Villavahetus on nähtav väga vanunud alusvillarullidena, mis on kleepunud ja ripuvad pealisvilla küljes. Sel viisil kaks villakihti küll eralduvad, kuid on tehnoloogilises mõttes kasutamiskõlbmatud.
Külmal aastaajal on alusvilla kogu villakust umbes 80%, soojal aga ajal 15−30%. Piltlikult öeldes läheb lammas vastu talve kohevaks, suvel aga domineerib läikiv pealisvilla lokk. Väga oluline on seda looduse rütmi teada ja sobiva villa ja karusnaha saamiseks jälgida.
Kihnu maalammast tuleb pügada vähemalt kaks korda aastas, oluline on mitte kevadel hilineda ja lasta alusvilla ära viltida. Kihnlaste kinnitusel on vanasti kolm kordagi pöetud, et vill raisku ei läheks.
Kui lammas on pöetud suve lõpul, saab parimad karusnahad sügisest jõuludeni. Kuna maalammas on suure individuaalse omapäraga, peab lambapidaja teadmise ja kogemuse põhjal valima, kelle nahk ja vill milliseks saaduseks kasutada ning vastavalt sellele valida pügamis- ja nahatustamisaega. Mida osavam lambapidaja, seda parema kvaliteediga ja erilisemaid tooteid oma karjast saab. Kihnu maalamba saadus pakub katet kehale ja kodule hällist hauani ja mis peamine – eestlasele eestimaist.
Alusvillkarvade kõrval leidub maalambal n-ö üleminekukarvu, mis on tegelikult jämedamad aluskarvad, mil ka pealiskarva omadusi. Neid on rohkem maalamba ristandeil.
Pealmise kihi villakus hõlmavad pealiskarvad. Need on pikemad, langevad üle alusvilla ja kaitsevad seda.
Pealisvillakarvad on jämedad (läbimõõt üle 40 mikroni), täiesti sirged, kaardudes sageli suurde lokki, või nõrgalt lainjad, vastupidavad, teistest karvadest karmimad, läikivad. Läige tuleneb nende pindmise kihi ehitusest, kus ebakorrapäraselt paiknevad soomused peegeldavad tagasi valguskiiri.
Kuna pealisvill kaitseb alusvilla, siis on villakus vähe villarasu ehk lanoliini, vill on katsudes kuivem kui ühekihilise villakuga tõugudel, kus just lanoliinil on kaitsev toime ilmastiku eest. Maalamba villarasu on kergesti lahustuv ja valge erinevalt teistest tõugudest, kus rasu on kollane kuni pruun. See hõlbustab villa pesemist ja pesuvahendit kulub oluliselt vähem või üldse mitte. Siit ka eripära: maalamba valge vill on lumivalge ilma mingi keemilise töötlemiseta.
Iga talle sünni imele kaasneb värvi ime
Kõige põnevam on kihnu maalamba värv: iga talle sünni imele kaasneb ka värviime. Mitte kunagi ei ole täpne värvikombinatsioon ette aimatav. Tallesid saame villaku värvi järgi jagada, alustades kõige arvukamast grupist:
- mustad valgete märkidega (üksikud täpid, tähnid, laigud; sagedamini valge saba, „manisk“, „kiiver“, „linnusulg“, „hirve küljed“, „juuksed“); must valgete märkidega (lühend m.v.) öeldakse ka musta villakuga talle kohta, kelle näol ja jalgadel on valgeid laike, täppe või tähne;
- musta-valgekirjud laigulised ehk „dalmaatslased“ (valgel põhjal, kui valget rohkem, mustal põhjal, kui musta rohkem; suuremaid laike iseloomustatakse veel eraldi – nn vestid)
- ühevärvilised (valged, mustad);
- enam-vähem sümmeetriliselt must ja valge pooleks ees ja tagakeha vahel ehk "vaskkaelad“ (kummaski pooles võib esineda üks kontrastvärvi laik).
Kõigi maalammaste jalad on kas mustad või mustad valgete laikudega („sokid“, „sokitäpid“, „kannused“), vaid ühevärvilistel valgetel talledel on jalad üleni valged või valged halli varjundiga.
Näo värvikombinatsioonid on erikujulised laugud (täislauk, lõigatud lauk, „pandanägu“), laigud ja täpid.
Jalgade ja näo värvi kirjeldus on lamba identifitseerimise aluseks kogu eluks, sest nendel kehaosadel ei toimu ealist värvi muutust, mis toimub villaku osas.
Ealine villavärvimuutus algab tavaliselt 1−1,5 aastaselt (2. või 3. pügamisest), mil lammas hakkab järjest heledamaks muutuma. See toimub aeglaselt, alustades pealisvillast, seejärel kaasates ka alusvilla, kusjuures pealisvill jääb alati heledamaks kui alusvill.
4−5aastaselt peatub värvimuutus mingi tooni juures ja see toon püsib surmani. Ealine värvimuutus toimub kõigil maalammastel, v.a. üleni valgetel. Mõnel on muutus vähemärgatav, enamikul aga selgesti jälgitav.
Nii nagu talle värvikombinatsioon on sündides üllatus, ei saa saa ka lamba lõplikku tooni ette näha. Variandid on tumehallist või mustast „hõbeniitidega“ helehallini, mahutades vahele kõik erinevad halli tooni nüansid. Laigulise villakuga lammastel muutub eri värvi laikude toon erinevalt: valge-mustakirju muutub halli-mustakirjuks, erinevate hallide kirjuks või valge-hallikirjuks.
Nagu öeldud, määrab villa kasutusala looma vanus, aastaaeg, pidamistingimused, põlvnemine ja isikupära. Üldiselt sobib vill kahekihilisuse, pehmuse, soojapidavuse, eri värvide, läike ja vastupidavuse poolest paljudeks toodeteks. Kui alusvilla osakaal on suurem, siis tuleb õrnem ja pehmem heie ning lõng; kui pealisvilla osakaal on suurem, siis tugevam ja läikivam.
Vähese villarasu tõttu saab kvaliteetset villaloori ja tänu alusvillale on seda hea viltida. Ühe niitega saame täiskasvanud lambalt 1−2 kg toorvilla.
---
Kihnu maalamba tõutunnused:
- Väike kasv, peened jalad, kerge ja nõtke liikumine.
- Täiskasvanud kaaluvad 25–50 kg.
- Tallede sünnikaal 1,5–3,5 kg.
- Nägu ja jalgade distaalsed osad kaetud ohekarva või osaliselt madala villaga.
- Saba lühike (tavaliselt 13–23 cm), venitatud tipuga kolmnurga kujuline.
- Sarved võivad esineda nii uttedel (püstised) kui jääradel (kaarduvad külgedele), on nii ühevärvilisi kui heledaid musta pikitriibuga, ümara või rombikujulise ristlõikega, siledapinnalisi või rõmelisi. Enamikel jääradel on tugevad sarved, millel kasv on kõige intensiivsem esimesel eluaastal: pikkusesse kuni 35 cm ja jämedusse (juure ümbermõõt) kuni 15 cm. Edaspidi kasvavad sarved rohkem pikkusesse, hakkavad keerduma spiraalselt ja muutuvad kurruliseks.
- Tilbad on kaela all paiknevad 1–2 nisataolist villaga kaetud moodustist, mis esineb umbes kolmandikul lammastest.
- Hea viljakus väljendub tugevas emainstinktis (talle hülgamist esineb haruharva), kerges poegimises, varajases suguküpsuses (6 kuud) ja mitmiktalledes.
- Kuna poegimisjärgne taastumine on kiire, tuleb utt toime kahe poegimisega aastas.
- Vill kahekihiline (alusvill + pealisvill), samuti villaheite (karvavahetus) olemasolu ja ealised villavärvi muutused.
- Vill võib olla valgest mustani väga erinevates toonides nii populatsiooni kui isendi tasandil. Villakus võib olla eri toone nii horisontaalselt (laigud) kui vertikaalselt (eri värvi alus- ja pealisvillkarvad).
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Maamajandus 2/2012.
