Rassi: Türi valla roheline tagatuba
Mets on siinsele inimesele tööd ning toitu pakkunud aastasadu. Põllud ja heinamaad, mis talukohti ümbritsevad, on väikesed, pigem enda toidulaua ning loomasööda kasvatamiseks mõeldud.
Tõrvaajamine ning palkide langetamine on tööd, mida siin mõisaajast saati on tehtud. Küttimist pole mõtet mainidagi. Kohanimedki kõik eespool öeldule viitavad: Palgisihi tee, Löövi tee, Saeveski, Tõrvaaugu jne.
Lisaks suurepärasele loodusele tasub imetleda ka kohalike elanike meelekindlust siin maanurgas püsimisel. Metskondade kadumisega läksid kaotsi nii mõnedki töökohad. Lähim suurem inimasustus ehk siis kauplused ja koolid asuvad paarikümne kilomeetri kaugusel Türil, Võhmas või Suure-Jaanis. Buss käib korra nädalas. Teed muutuvad talvel tuisu ja kevadel poriga kohati läbimatuks.
Seda ei pane siinsete metsade vahel matkaja või seenemetsa külastaja üldjuhul tähele, need on rohkem püsielaniku igapäevamured. Kui räägin kohaliku ettevõtja ja külaelaniku Veiko Viigipuuga, siis selgub, et ega muretsemiseks eriti aega jäägi, töö ja külaelu nõuavad oma.
„Meil tegutseb aktiivselt MTÜ Rassi Külaselts, mille eestvedamisel korraldame erinevaid üritusi: jõulupeod, vastlad, kevadkoristused, tavaliselt saab esimesel mail külakeskus talveunest üle riisutud ja jaanipäev," räägib Viigipuu.
Inimesed on kokkuhoidvad
Tema sõnul on osaletud ka projektide kirjutamises Leader programmis, millega sai soetatud taludele nimesildid. „Regulaarselt taotleme ka tegevustoetusi, millega oleme korraldanud öiseid patrullimisi ja pärandkultuuri uurimist. Samuti toimub MTÜ eestvedamisel traditsiooniline Metsapäev. Ilmselt tende tegevuste valguses valiti meid ka korra Türi valla aasta külaks," lisab ta.
„Kiirel ülelugemisel elab Rassi külas alaliselt 29-30 inimest, kellest kooliealisi on viis ja väiksemaid kolm, pensionäre on kaks. Ülejäänud on tööealised, kes kõik suuremal või vähemal määral erinevate töödega hõivatud. Majapidamisi on külas kakskümmend kaks, millest suvilaid on seitse. Viimastes elavad inimesed suvistel nädalavahetustel," teeb Viigipuu kokkuvõtte.
Tema sõnul muutus pärast Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) reformi natuke ka küla olemus. „Siinne RMK keskus kadus ja metskonnas töötavad inimesed pidid tööle asuma küll samas süsteemis, aga mujal struktuurides. Elukohad jäid küll samaks, aga töökohad on teistes valdades," ütleb Viigipuu. „Suur osa inimestest käib tööl külast väljas ümberkaudsetes linnades. Siinsed inimesed on väga ettevõtlikud ja kokkuhoidvad.
Rassi inimesed on kõik väga liikuvad, kuna lähim tsivilisatsioon on paarikümne kilomeetri kaugusel. Kõigil siinsetel püsielanikel on majapidamises auto või kaks ja kogu toit ning muu vajalik organiseeritakse ise. Külas kauplusautot ei käi ja buss liigub kord nädalas neljapäeviti," selgitab Viigipuu. „Siinsed lapsed käivad koolis Suure-Jaanis, kuna ajalooliselt on nii kujunenud ja naabervald organiseerib külasse ka koolibussi.
Kui nüüd arutada teede olukorda, siis need on ikka suhteliselt kehvakesed ja vajaksid juba ammu kapremonti. Kuna teed läbivad mitmes kohas üsna soiseid alasid, siis tehnoloogiliselt on need rajatud palkidele, mis on kaetud kruusaga. Siiani on küll aeg-ajalt teid hööveldatud aga uut kruusakihti peale pole veetud ja nii mõneski kohas on näha kus puutükid tulevad teepinnale," selgitab Viigipuu üht külaelaniku suurimat muret.
„Vallale on seda muret mõni aasta tagasi räägitud, see oli vahetult enne koolireformi, kui vallaesindajad külas käisid, aga paraku jäi see vaid hääleks kõrbes. Vastuseks tuli üksnes, et need on riigi teed ja nemad ei saa midagi teha.
Kuna me oleme siin väga mobiilsed, siis võiks vähemalt teed head olla. Sama kehtib ka lumetõrje kohta. Tegelikult peab ütlema, et tänavu on lund koristatud väga korralikult, võrreldes kahe eelneva aastaga, kus sai ikka järjest lumevangis istutud."
Harjunud looduse viguritega
Siinsed inimesed on Viigipuu arvates aga loodusega harjunud ja leppinud nende vingerpussidega. „Tänu eelmise sügise suurtele tormidele jõudis ka Eesti Energiale kohale, et külas oleks aeg viimased paar kilomeetrit enne-meie-aegset elektriliini välja vahetada, see peaks teostuma loodetavasti selle aasta suveks.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kui olla liikuv, siis metsas elades on transpordikulud küll suhteliselt kõrged, aga samas sellist teist elukvaliteeti mujalt ei leia," arvab Viigipuu. Olen temaga täiesti nõus. Vaikust ja rahu ning põlise looduse paitust armastavale inimesele on selline roheline tagatuba tõeliselt sobilik paik.
________________
Rassi küla
Rassi külas elas seisuga 01.01.2012 a 33 inimest. Ajalooliselt on küla kuulunud Viljandimaa Pilistvere kihelkonda.
Rassi külas Tõrvaaugul asunud Kabala metskond oli juba mõisaajast peale üks kõige paremini majandatud metskondi kogu Eestis.
Siin väärivad tähelepanu Kabala metskonna 1890. aastatel rajatud u 1 ha suurune liigirikas vabakujunduslik park ning metskonna esinduslik keskusehoone, mis on ehitatud 1939. a.
Eesti kultuurilukku on Tõrvaaugu põline metsamaastik jäädvustatud filmi "Põrgupõhja uus vanapagan" kaudu. Film valmis 1964. aastal ja täna seisab sellel kohal. RMK Vanapagana metsaonn, kus matkajad saavad puhata ning ööbida.
RMK kõigile avatud metsamaja on ka Saeveskil, Saarjõe ääres.
Saarjõe kaldale ehitas Kabala mõisnik Taube 1914. aastal jahilossi. Alates 2000. aasta märtsist tegutseb jahilossis ja seda ümbritseval maa-alal skautide-gaidide laager.
Saarjõe kaldale on püstitatud mälestusmärk Eesti metsavendadele ning jõe kallastel kulgev matkarada, mida ümbritseb liigirikas loodus, pakub siin sammujale nii mõnegi kena puhkusehetke.
