Mare Mätas pärjati riikliku kulturipreemiaga
Mare esimene emotsioon pärast uudise teadasaamist oli üllatus-ehmatus. „Ma alguses mõtlesin, miks mulle nii suur preemia. Piinlik oli, sest nii palju tublisid tegijaid on ju," rääkis Mare. Pärast 29. jaanuaril Endla teatris toimunud auhinnapidu on mõtteid jõudnud settida ja Mare on endaga rahu sõlminud, et ehk on ta tõesti seda preemiat väärt. „Selle pilliõppe korraldamisega on ikka üksjagu tööd olnud ja on ka praegu," tunnistas ta.
Lisaks sellele, et Mare on viis aastat organiseerinud pillilaagreid ja igapäevast pilliõpet, muretsenud aina uusi ja uusi pille, kirjutanud rahataotlusi ja projekte ning kogu pilliõpet elus hoidnud, on ta enda kanda võtnud ka mandrilt pärit pilliõpetajate majutaja, toitlustaja ja autojuhi rolli. Kõik need aastad on kaugemalt tulnud õpetajad elanud Mare juures kodus, ja tihti koos peredega, ning vajanud süüa, puhast voodipesu, tegelemist, hoolitsemist, suhtlemist. „Vahel olen pühapäeva õhtul nii väsinud, et mul on olnud tõsiselt murdumise piir," tunnistas Mare.
Viimastel aastatel on see pool muutunud kergemaks tänu kohalikele õpetajatele: viiuliõpetaja Marile, lõõtsaõpetaja Lyle, kitarriõpetaja Rainole ja akordioniõpetaja Hilmale.
Oluline on koostöö
Mare on pärast preemiasaamist mõtisklenud, et see on ikkagi koostööprojekt ja üksi poleks ta sellist tulemust saavutanud. „Süsteem on tööle hakanud tänu tublidele inimestele, kes tahavad selles protsessis osaleda ja muidugi ka lastele, kes nõu ja jõuga toeks on olnud," on Mare abi eest tänulik. Ühe olulise tugisambana nimetab ta muusikaõpetaja Hilma Kerbakut.
Mare on rahul sellega, et ta on suutnud pilliõppe sisse seada Kihnu laste jaoks tasuta ning keegi ei pea maksma õppemaksu, vaid pillilaagris osalemise eest on viimastel aastatel sümboolne tasu. Viimaste aastate majandusraskuste tõttu on üha keerulisem, et pilliõpetajad saaksid tasustatud, toidetud, sõidutatud. Keeruline aeg kestab ka tänavu.
Mare sõnul kirjutab ta kogu pilliõppe süsteemi ülevalhoidmiseks aastas kümneid projekte ja seepärast mõtleb ta juba mõnda aega huvikooli loomisele, et anda juurde veelgi stabiilsust ning kestvust ja lastele võimalust püsivamalt edasi õppida. „Kui oleks huvikool, ei oleks asi enam projektipõhine, tagatud oleks konkreetne rahaeraldus ja õppe regulaarsus, aga see nõuab veel palju aega, energiat, tööd," teab ta. Või nagu ta teiste preemisaajatega arutas: ühest küljest on kultuuritöö huvitav ning tunnustatud, teisest küljest peab võitlema suurte raskustega, sest ei ole ressurssi.
Selle aasta plaanidesse kuulub veel paaripäevane intensiivne pilliõpe aprillis, Manija pillilaager augustis ja sügisene viiulifestival, mis Mare nägemuses oleks omanäoline, rahvamuusika gurmee- üritus.
Kuigi Mare on mõnikord olnud nõutu ja mõelnud, kellele ja milleks ta seda kõike teeb, andis riiklikul tasemel premeerimine innustust juurde. „Kui endal on tunne, et on õige ja vajalik asi, tuleb teha," lausus ta.
