Ain Pinnonen – treener nagu dirigent ja unistuste isa
Aasta 1998
Oli aasta 1998. Mina ja teised noormehed olime 19-aastased ja mängisime Reval Spordi meeskonnas käsipalli. Meil oli olemas tahtmine ja meeskonnavaim, kuid puudus mänguline kogemus.
Ain Pinnonen tuli Soomest Eestisse tagasi ja meie treener Aldur Partasjuk kutsus Aini meeskonda, mille peale Ain vastas jaatavalt ning liitus meie tiimiga. Eks Aldur sai aru, et meil, noortel on tahet ja jõudu, kuid parima tulemuse saavutamiseks on juurde vaja mängulist kogemust ja Ainil oli väärtusi küllaga.
Aini oskus mängujuhina meeskond väljakul tervikuna mängima panna oli uskumatu ning imetlusväärne - meile, noortele andis Aini tulek väga palju juurde kogemust ja mängulist tarkust ning kõige tipuks saavutasime 1998. aastal Eesti karika meistritiitli ning 2000 ja 2001 Eesti meistrivõistlustel hõbemedali.
Mängujuhi vaatest võiks Aini võrrelda dirigendiga - kui dirigent orkestrit ei juhi, siis orkester ei mängi kui ühtne tervik. Sama on käsipallis - kui mängujuht mängu ei juhi, siis meeskond ei mängi tervikuna, vaid igaüks pusib omaette, mis lõppkokkuvõttes parimat resultaati ei taga.
Ain suutis meeskonna mängujuhina panna kogu meeskonna tervikuna mängima.
14 aastat hiljem ehk tänapäev
Ain edendab Viimsis spordiala, mis on tal kogu elu olnud hinges. Mees, kes jõuab arendada noorte käsipalli, Eesti koondise juures panustada ja samuti Eesti meistrivõistlustel juhendada HC Viimsi Tööriistamarketi meeskonda, väärib imetlust. Ainult hingest ja maksimaalselt panustades on võimalik nii palju jõuda. Ain seda suudab.
__________________________________
Isa on suurim eeskuju
Nüüd, mil elan kodust eemal ja kohtun oma perega harvem kui kunagi varem, mõistan üha enam, kui õnnelik inimene ma olen. Kuigi tihtipeale on suur igatsus oma nooremaid õdesidvenda kallistada, on eemaloldud aeg olnud mulle endale hea.
See on mind pannud enam mõtisklema, mis on mulle tegelikult oluline. Vaieldamatult on selleks minu perekond. Ja siinkohal võlgnen suure tänu oma ema Üllele ja isa Ainile, kes on olnud tõelised unistuste lapsevanemad.
Kuigi ma ei ole seda ilmselt kellelegi maininud, olen alati pidanud oma isa enda suurimaks eeskujuks. Nii sportlase, isa kui ka inimesena. Aeg-ajalt olin isegi murelik, kas minust saab suureks saades nii head inimest ja isa, nagu seda on tema. Eks seda näitab aeg, aga on, mille poole pürgida.
Tema töökus, ausus, leidlikkus ja oma põhimõtetele kindlaksjäämine on mulle alati avaldanud tohutult muljet. Lisaks suurepärastele geenidele olen enamgi tänulik tema väärtushinnangute ja ellusuhtumise eest. Sinu osa minu kasvatamisel on tehtud ja kinnitan, käsi südamel, et see tuli sul paganama hästi välja! Austan ja armastan sind väga!
Sinu poeg Mikk
