Kuigi üldiselt on insuldijuhtumiste arv viimaste aastate lõikes püsinud stabiilsena – 180–240 juhtumit 100 000 elaniku kohta – sellist insultide hulka, kui tänavu doktor oma praktikast ei mäleta oma. Ida-Tallinna Keskhaiglas on tänavu tehtud peaaegu pool eelmiste aastate trombolüüside arvust. Samas võib väga edukalt olla aegu, kus insulte ei ole üldse.

„Ma olen vaadanud juba 10–15 aastat, et kui on madalrõhkkond, on insulti rohkem,” heidab ta pilgu tagasi.

Kui raske haigus on insult? Ja kas see on prognoositav või paratamatu?

„Nii ja naa. Insult võib olla väga kerge, aga tema raskusaste sõltub väga palju sellest, mis ajus täpselt toimub.

Kui inimene haigestub insulti, on meil keeruline öelda, kuidas haigus kulgeb. Võib-olla suudame mingisuguse prognoosi öelda esimese 24 tunni jooksul, aga valdavalt me seda ei suuda. Seetõttu võtame kõiki haigeid sama tõsiduse ja raskusega. Aga tervikuna on insult väga raske haigus,” vastab tohter.

Ja rohtu, mida arst haigele kirjutab, insuldi puhul ei ole. Arstid saavad aidata haigeid siis, kui nad jõuavad kiiresti haiglasse. Praegu on kliiniliselt tõestatud efekt neli ja pool tundi.

„See teadmine, et kiire tegutsemine päästab, on meditsiinisüsteemis endas täiesti olemas. Aga mida ei ole, on inimestepoolne teadmine. See on nagu inimesele sisse kodeeritud, et ta ootab ja kohe ei torma. Aga insuldile mõeldes on just vaja tormata!” sõnab doktor Toomsoo.

Pikemalt saab sellest, milline haigus on insult ja kuidas seda vältida, lugeda homsest Maalehest.