Võnnus elab hea teatrirahvas
'Kuidas me linnades üksteisest mööda elame, kaugeks ja üksikuks kipume jääma, kuigi oleme litsutud ühte trammivagunisse või ühte kaubamajasse. Ma ei tea ega tunne neid, kes elavad samal koridoril, rääkimata neist, kellega elame sama katuse all. Me tunneme inimesi rohkem aukraadi kui iseloomu järgi, me laseme end petta sellest, mida inimene oskab, ega märka seda, mis inimene on.' Voldemar Panso (1920-1977)
oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane
Kui omad inimesed teevad midagi head, vahvat ja mõnusat, siis on rõõm nii neile endale kui kogu külale. Ja seda rõõmu sai Võnnu kultuurimajas tunda meie näiteringi esietendusel 15. detsembril 2011.
Tänaseks oleme mänginud oma esmalavastust ka teist korda ning külalisetendus on ka plaanis.
Võnnu teatrirahval pole põhjust karta Panso tsitaadi külma tõde kortermajade varjus. Nemad on tulnud välja, nemad tunnevad oma naabrit ja käivad neil külaski. Ühe harrastusteatri sisemine mõte on seltsielu. Nagu rahvatantsuringis või maleklubis või Lektooriumis, mis liidavad ja toovad kokku erinevad inimesed ning loovad omakorda neist uued sõpruskonnad. Ühised huvid liidavad. Nii on ka näiteringi rahvast saanud sõbrad. Me oleme õppinud üksteist paremini tundma ja ei vaata ammugi kellegi aukraadi, vaid hindame inimese iseloomu, sõbralikkust ja avatust. Ning selline ongi külaelu. Külas peaks inimesed oma kogukonnas olema üksteisele lähedal. Nii lähedal, et sa näed, millal on vaja naabril abi; millal on vaja tulla kokku ja üheskoos rõõmustada või midagi ära teha. Koostöös ja positiivsuses on suur jõud ning energia. Tänu suhtlemisele ja seltsielule on inimese igapäevaelugi kergem, sõbralikum ja annab rohkem tagasi. Meil Võnnus, oma väikeses alevikus ja vallas, on tänu väiksusele omad miinused, kuid veel suuremad plussid. Ja suureks plussiks on kirik ja rahvamaja keset küla ning palju tasuta üritusi ning tegevusi. Väikese valla kodanik võib tahtmise korral palju kultuursem ja hakkajam olla kui suurlinna elanik, sest meil on kõik käe-jala juures. Tihti mu suurlinna kursaõed küsivad - 'no millal sa teatrisse said?' Ja mina saan vastata: 'Eelmine reede, meil käis Kiidjärve külateater J.Tätte „Laternat" esitamas ja veel kui hästi! Ning pilet oli vaid 2€'. Samasugusele küsimusele vastab linnarahvas aga, et ei mäleta ja pilet 12€! Muide järgmine kord näeb teatrit 27.04 Laeva külateateri esituses ja 18.05 on külas Väägvere külateater. Pea reklaamil silma peal! Seega kutsun rahvast veel aktiivsemalt kodust välja kultuurmajja teatrit vaatama ja ka tegema, Lektooriumisse mõtteid arendama, maleklubisse mängima, Naisteklubisse kaasa lööma ja õppima, jne. Kõik on oodatud ning teretulnud, leia endale oma koht ja kui seda veel pole - siis loo!
