Igaüks selle ameti peale ei sobi, kivi vajab tunnetust

Nõmme raudteeülesõidu lähedal asuvat Kivihoovi teab ilmselt iga nõmmelane, kes sealt mööda sõitnud või jalutanud. Kivihoov on väikese Nõmme perefirma Renott Kivi OÜ tegevuse nähtavaim väljund, kuid selle tegelik süda on hoopis Harjumaal Paeknas asuv kivitööstus, kus valmivad nii hauakivid kui ka monumentaalteosed, mida võib näha ja imetleda üle terve Eesti.

1995. aasta kevadel loodud ettevõtte omanik on nõmmelane Harri Virkkunen. Ettevõte alustas oma tegevust Laagris Ars Monumentaali ruumides. Paekna külas asuv Suurkivi kontor-kaarhall osteti 1999. aastal ja juba kolm aastat hiljem alustati seal kivide töötlemist. Tööstuses on kasutusel 600, 1200 ja 1600 mm läbimõõduga kivisaed, millega on võimalik kuni 65 cm sügavuselt graniiti lõigata. «Hauakivide valmistamine on see töö, mis toob leiva lauale, suuremad projektid on ju kallid ja neid iga päev ei tellita,» räägib Harri abikaasa Eve, kes on ka ise firma korralduslikus pooles kaasa lüües oma abikaasa tööd aastaid kõrvalt näinud.

Lisaks Harri Virkkunenile tegelevad ettevõttes kivide töötlemisega veel kaks meest - Marek Tubli ja Argo Aljas. 2001-2009 oli firmas tööl ka Harri isa Matti, kes praegu ise enam kive ei sae, vaid aitab Männiku tee 105 kiviplatsil huvilistele uusi kive näidata.

Harri Virkkunen on suurte kogemustega kivitöötleja, kelle käe all on valminud väga paljude monumentaalkunstiteoste graniitosad ning mälestus- ja ausambad üle kogu Eesti. Näiteks Vabadussõja taastatud mälestussambad Tartus, Kilingi-Nõmmel, Vändras jm. Harri Virkkunen ja Argo Aljas on Põltsamaal Sõpruse pargis asuva skulptuuri «Teel Olümposele» peateostajad. Virkkunen peab töös kõige tähtsamaks kvaliteeti. «Kvaliteet on see, milles me ei tagane ning see võib mõnikord ka hinna üles viia,» sõnas ta.

Firmas peamiselt kivide lihvimisega tegeleva Argo Aljase sõnul on kivi kui materjali puhul kõige olulisem selle kvaliteet - pragusid ei tohi olla. Seetõttu pole Eesti suured põllukivid alati kõige parem materjal, sest talvise ja suvise temperatuuri kõikumised võivad olla ju kuni 60 kraadi. «Mõnikord ongi nii, et koormas on küll kümme suurt kivi, kuid pärast nende pesemist ja lahtilõikamist selgub, et korralikke on neist ainult kolm-neli. Praod on eelkõige esteetiline probleem. Need võivad olla tekkinud sinna tuhandeid või miljoneid aastaid tagasi ning ilmselt peaksid teist samapalju veel vastu, kuid keegi ei taha ju sellist mälestussammast või hauakivi, kus pragu põiki üle jookseb,» rääkis Aljas. Lisaks Eesti põllukividele tehakse palju töid Soome graniidist, kuid toorainet imporditakse ka Ukrainast.

«Kividega tegelemine on raske töö, seda mõne päevaga ei õpi ning igaüks seda tööd tegema ei sobigi. Kivi on vaja tunnetada, kogenud meister näeb kohe ära, kas ja mida sellega üldse teha saab. Naljatledes öelduna on peamisteks töövahenditeks liiv, tuli, vesi ja teemant,» ütles Eve Virkkunen.