Kärntõve levikut piiraks kährikute ja rebaste küttimine

"See, et kärntõbi nii massilise ulatuse on võtnud nagu praegu, kus kährikutest kohati pooled või kolmveerand ja juba ka paljud hundid haigust kannavad, on ennenägematu. Aga mitte ootamatu," kirjutab ajakirja Eesti Jahimees märtsi-aprillinumbris Vello Vainura.

Nakkuslikud haigused võtavad epideemilise ulatuse ikka seal, kus nende potentsiaalseid kandjaid väga paksult koos on. Metsloomade marutaudi likvideerimine võimaldas just kährikul kui suure sigimisvõimega ja igasugustes oludes hästi toimetuleval loomal oma arvukust ülemääraselt kasvatada.

Kuuldub arvamusi, et marutaudi vaktsiinipalakeste külvamine oli viga. Mina seda ei jaga. Ehk küll siin Eestis inimesi selle haiguse läbi viimastel aastakümnetel peaaegu polegi surnud, rippus see mõõk meie peade kohal pidevalt. Meenutame, et leiti haigestunud metskitsi ja põtru, haiguse said karjamaal käivad veised, koertest ja kassidest rääkimata. Kes sooviks sellist surmahaigust enda kõrvale? Marutõvega võiks ehk leppida tingimusel, et kogu riigi elanikkond saaks end selle vastu vaktsineerida.

Praeguse olukorra kujunemises tuleb süü panna jahimeestele ja jahindusorganisatsioonidele. Kuni huvi piirdub ainult lihaloomade (ja ka suurkiskjate) kui elitaarsemate ulukite küttimisega, jääbi asi väikekiskjatega nagu jumal juhatab. Aga jumalal on niigi palju suuri asju korraldada, siin temale loota oleks lausa ülekohtune.

Kui igas jahiseltsis tegeleks karusloomade küttimisega üks tõsine mees, oleks asi üsna heas korras. Praegu, kärntõve tippfaasis, oleks haiguse levitajate järsk allaviimine ainus reaalselt mõeldav tõrjemeetod.

Täispikkuses saad artiklit lugeda SIIT.