FOTOD: Kaunis lamminiit Alam-Pedjal hakkab olema ka taastuvenergia allikas

Alam-Pedja looduskaitsealal asub Elva-Ilmatsalu luht, sellest on lähiaastatel taas saamas väga oluline looduslik paik - suur lamminiit. Lamminiitude pindala on Eestis aastate jooksul oluliselt vähenenud, kuid nende tähtsust looduses ei saa kindlasti alahinnata. Alam-Pedja lamminiit on aga eriline veel selle poolest, et see peaks saama oluliseks osaks taastuvenergia tootmisel.

Miks on aga lamminiitude taastamine oluline? Ühest küljest on seda vaja Eesti looduskaitse eesmärkide saavutamiseks, täpsemalt poollooduslike koosluste säilitamiseks. Alam-Pedja looduskaitsealal taastatakse 312 hektarit luhaniitusid. Eesti eesmärk aastaks 2020 on hooldatavate poollooduslike koosluste pindala kasvatamine 23 000 hektarilt 45 000 hektarini. Teine pool on aga see, et lamminiit on oluliseks keskkonnaks eelkõige erinevatele lindudele, taimedele ning isegi kaladele.

"2009. aasta lõpus saime infot avatava uue Euroopa Regionaalarengu Fondi meetme kohta nii Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaudu kui ka teistelt MTÜ-delt, kes tegelevad keskkonnakaitsega. Raha taotlemiseks koostasime KIK-ile projektitaotluse jaanuari alguseks 2010. Rahastusotsus saabus juulis 2010," ütles projektijuht Jaak-Albert Metsoja Looduskaitseühingust Kotkas.

Igati kasulik loodusele, ilus silmale

Projekti käigus on nüüdseks lõpetatud kavandatud kolmeaastase tegevusplaani I etapp: esmakordselt on hekseldatud 248 hektarit mätastunud luhaniitu ning eemaldatud võsa 65 hektarilt põõsastunud luha-aladelt. "Järgneva kahe aasta tööd keskenduvad samadele pindadele ning edasises tööde käigus mätastunud luha-ala tasandatakse hekseldamise teel veelgi ning võsa-aladelt eemaldatakse juurevõsusid," selgitas Metsoja.

"Kuna looduslike olude tõttu tuli projekti käigus välja vahetada algselt taotluses toodud projektialasid, siis toimus operatiivne koostöö toetuse saaja, KIK-i, Keskkonnaameti ning Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna vahel, mis aitas kaasa ka planeeritud tööde elluviimisele. Loomulikult oli väga tubli projekti eesmärgi saavutamisele pühendunud toetuse saaja, kes projekti raames esimese aasta tööd edukalt ellu viis," lisas KIK-i projektikoordinaator Eerika Purgel.

Toodetakse biogaasi

Kolmeaastase töö tulemusel taastatakse 312 hektarit luhaniitusid sellisesse seisu, et edasi on võimalik neid sälilitada koosluste hooldamisega - niitmisega. "Avatud ja hästi hooldatud luhakooslused on lisaks esteetiliselt nauditavale vaatele väga olulised elu- ja toitumispaigad erinevatele lindudele (kotkad, kurvitsalised), kudealad kaladele ning kasvukohad luhaniidu taimestikule," ütles projektijuht. Antud alade puhul on positiivseks lisaväärtuseks koostöö lähedusse kavandatava Ilmatsalu biogaasijaamaga - luhtadelt varutav biomass - hein, silo - on toormeks taastuvenergia tootmisel.

Äärmiselt keerulised tingimused

Juba projektialadele pääsemiseks oli vaja eeltöid. Eesti Ornitoloogiaühingu projektiga rajati vanale sillakohale üle Lauge kraavi ammu lagunenud silla asemele uus. "Siinkohal ka siiras tänu tähelepanelikele kohalikele, nende kaasabita oleks see sild suurveega minema kantud," on Metsoja tänulik. Et projektiala luhaniidud on väga vesised ja pehmed, oli tööde lepingu sõlmimisel üheks tingimuseks kasutatava tehnika väike pinnase-erisurve. Hoolimata sellest, et tööde teostamisel kasutati traktoritel topeltrattaid, takerdusid traktorid detsembris 2011 kunagisel kraavikohal. Traktorid aidati välja ning tööd jäid paariks kuuks seisma. Tänu harvaesinevatele tingimustele, mil luht ei olnud talvel veega kaetud, lumekiht oli õhuke ja saabunud külm jäätas luhapinna, oli võimalik katkenud võsa eemaldamise töid jätkata jaanuaris 2011. Külmunud pinnal oli selleks võimalik kasutada sahka ning tööd lõpetati edukalt täies planeeritud mahus käesoleva aasta märtsiks.

Oma täies ilus saab lamminiitu niisiis näha umbes kahe aasta pärast.

Mis on lamminiit?

Iseloomustus

Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena - niidukooslused on kujunenud jõgede ääres asunud (lammi)metsade maharaiumisele järgnenud karjatamise ja niitmise tulemusena. Sajandeid kestnud inimmõju ja looduslike tingimuste (üleujutustega kaasnev toitainete ja muda juurdekanne ning liigniiskus) koostoimel on lamminiitudel kujunenud välja omapärased taime- ja loomakooslused. Lamminiitudele on väga olulise tähtsusega üleujutuste ajal veega kaasatulevas mudas leiduvad toitained, mis aitavad neil säilitada pinnase kõrget toitainete sisaldust.

Levik

Lamminiidud on Eestis suhteliselt vähelevinud, mille põhjuseks on suurte jõgede vähesus. Väikeste jõgede üleujutusperioodid on reeglina lühikesed ja veega kaasakantava sette hulk väike, mis ei taga lamminiitude tekkeks vajaliku keskkonda. Sagedamini võib lamminiite leida Kesk- ja Lõuna-Eestis (suurimad asuvad Emajõe ja Pedja jõe ääres). Lääne-Eesti suurimad lamminiidud asuvad Kasari jõgikonnas. Praktiliselt puuduvad lamminiidud Põhja-Eestis.

1960. aastatel arvati lamminiite katvat Eestis 83000 hektarit. 1978-81. aastal läbi viidud inventuuri alusel oli lamminiite säilinud veel 27584 hektaril. 1993-1996. aastal ELF-i poolt läbi viidud lamminiitude inventariseerimise tulemusena oli heas või rahuldavas seisukorras säilinud lamminiite alles veel 12500 hektaril.

Taimestik

Võrrelduna teiste pool-looduslike kooslustega on lamminiitude taimestik lopsakas kuid suhteliselt liigivaene.

Loomastik

Kuigi ka lamminiitude linnustikus moodustavad põhiosa liikidest kurvitsalised on see liigiliselt koosseisult rannaniitudest ja alvaritest erinev. Lamminiitudele on iseloomulikeks liikideks tikutaja (Gallinago gallinago), kiivitaja (Vanellus vanellus), rukkirääk (Crex crex), suurkoovitaja (Numenius arquata), rohunepp (Gallinago media), mustsaba-vigle (Limosa limosa), tutkas (Philomachus pugnax), soo-loorkull (Circus pygargus), roo-loorkull (Circus aeruginosus) ja paljud ujupardid - sinikael-part (Anas platyrhynchos)???. Iseloomulikke pesitsejaid on kokku umbkaudu 30 liiki. See, et tavaliselt esineb luhtadel tunduvalt rohkem pesitsevaid linnuliike tuleneb sellest, et paljud liigid on asunud luhtadele peale esimeste kinnikasvamismärkide ilmnemist. Näiteks ilmuvad lammialadele arvukalt pesitsema mitmesugused roolinnud kohe peale esimeste roostumisprotsesside algust. Rohkearvulisemad haudelinnud lageluhtadel on tikutaja, kiivitaja, põldlõoke, sookiur (Anthus pratensis), hänilane (Motacilla flava).

Lamminiidud on analoogselt rannaniitudega paljude lindude jaoks rändeaegseks toitumiskohaks. Suurvee ajal võib üleujutatud luhtadel kohata arvukalt erinevaid pardiliike, väikeluiki (Cygnus columbianus bewickii), raba- (Anser fabalis) ja suur-laukhanesid (Anser albifrons). Suurvee alanedes tulevad siia toituma valge-toonekurg (Ciconia ciconia), must-toonekurg (Ciconia nigra), sookurg (Grus grus), konnakotkad (Aquila clanga ja A. Pomarina).

Inimmõju

Inimmõju lamminiitudel on läbi sajandite seisnud puude ja põõsaste raiumises ning heinategemises ja kohati ka karjatamises. Lamminiitude omapäraks on mulla viljakuse püsimine hoolimata sellest, et heinaga pidevalt toitaineid välja viidi. Põhjustas mullaviljakuse püsimist üleujutuste ajal veega lamminiidule kantud muda sadestumine sinna. Seetõttu ei olnud vajalik lamminiite spetsiaalselt väetada.

Kaitse

Kuna lamminiidud on reeglina tekkinud inimese majandustegevuse tulemusena (metsa ja võsa raiumine ning niitmine ja karjatamine), siis on ka nende püsimine ainu-võimalik pideva inimesepoolse majandustegevuse tulemusena. Niitmise ja karjatamise lõppemisel saavad lamminiitudel ülekaalu looduslikud protsessid, mille tulemusel hakkavad vohama võsataimed. Erinevatel lamminiitudel on kinnikasvamise tempo erinev, sõltudes peamiselt üleujutuste regulaarsusest ja kestvusest. Kinnikasvamise tulemusena kaob lamminiitudele iseloomulik avatus, mis omakorda põhjustab lamminiitudele tüüpiliste liikide ja koosluste hävimise.

Lamminiidud omavad tähtsust nii Eesti traditsioonilise külakultuuri säilitamisel (lamminiitude niitmiseks mindi sageli külade kaupa lamminiidule, kus viibiti seni kuni hein oli tehtud, mis aga nädalaid aega võtta) kui ka looduskaitse seisukohalt. Lamminiidud on tüüpiliseks pesitsuspaigaks sellistele haruldastele linnuliikidele nagu rohunepp ja must-toonekurg ning kiiresti väheneva arvukusega liikidele nagu tutkas, mustsaba-vigle, rukkirääk.

Eesti suurimad lamminiidud asuvad Matsalu - ja Alam-Pedja looduskaitsealadel.

Allikas: www.pky.ee

Projekti nimetus: Lamminiitude taastamine Alam-Pedja looduskaitsealal Elva- Ilmatsalu luhal

Projekti maksumus: 250 506.99 €

Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus meetme „Looduse mitmekesisuse säilitamine" raames: 225 454.21 €

Omaosalus: 25 052.78 €