Happelised mullad vajavad lupjamist
Eesti põldude üks eripära on mullaerimite rohkus ja mullareaktsiooni olulised erinevused. Suur osa Lõuna- ja Kagu-Eesti muldadest on tekkepõhiliselt happelised, sest need on välja kujunenud karbonaadivaesel lähtekivimil.
Muldade hapestumist soodustab meie kliima, sest sademete hulk ületab tublisti maapinnalt ja taimedelt aurustuva vee hulga. Mullast läbinõrguv vesi leostab aastas hektari kohta keskmiselt 150 kg kaltsiumi ja 10 kg magneesiumi. Kaltsium- ja magneesiumioonide asemele siirduvad mullalahusesse ja mullakolloidide pinnale vesinik- ja alumiiniumioonid, mistõttu muutubki muld happelisemaks.
Peale liigse happesuse on paljud kultuurid – näiteks punane ristik, lutsern, talinisu, suhkru- ja söögipeet – ka otseselt tundlikud liigse alumiiniumi suhtes. Teatud juhtudel võib happelistes muldades sisalduda liigselt ka taimejuurtele toksiliselt mõjuvaid mangaani ioone.
Põllule hädavajalik
Mullareaktsioon on üks tähtsamaid maa viljelusväärtuse näitajaid. Sellest sõltub taimetoitainete kättesaadavus, kultuuride saagikus, saagi kvaliteet ja palju muudki. Happelistel muldadel kannatavad taimed kaltsiumi- ja magneesiumipuuduse all.
Kui pH on alla 5,5, väheneb mulla fosforiühendite lahustuvus ja fosforväetiste efektiivsus. Väetamisel jääb madalaks ka teiste elementide efektiivsus.
Happeline muld on halva struktuuriga – tolmustunud, kipub tihenema ja sadude järel mullapinnale koorikut moodustama. Lupjamisega mulda viidav kaltsium soodustab mullasõmerate teket, parandades mulla vee- ja õhurežiimi ning viljakust. Mulla liigse happesuse kõrvaldamine on tähtis ka seetõttu, et paljud kasulikud mikroorganismid ei saa happelises mullas normaalselt areneda.
Eriti tundlikud happelisusele on liblikõieliste mügarbakterid. Lubjatud mullas aktiveerub mikroorganismide ja vihmausside tegevus, suureneb huumuse sisaldus ning kiireneb mullas seotud taimetoitainete vabanemine. Happeline muld loob soodsa keskkonna mitmesuguste seen- ja bakterhaiguste levikuks, millest üks ohtlikumaid on ristõieliste nuuter. Seega nõuab rapsi suurenenud osatähtsus külvipinnas suuremat tähelepanu muldade hapestumise ära hoidmiseks.
Happelistel muldadel väheneb paljude põllukultuuride saagikus ja väetiste kasutamise efektiivsus oluliselt. Mulla viljakuse taastamise esmaseks abinõuks on viia mulla pH lupjamisega taimekasvuks optimaalsele tasemele (pHKCl 6,0–6,7), alles seejärel võib loota mineraalväetiste efektiivsuse paranemisele.
Mida, millega, millal?
Kindlasti on vaja lubjata selliseid muldi, mille pHKCl on alla 5,6. Lupjamine on efektiivne veel kõrgemagi pH korral, eriti neil juhtudel, kui mulla kaltsiumisisaldus on optimaalsest madalam.
Liigse happesuse neutraliseerimiseks vajalikku lubjakogust nimetatakse lubjatarbeks. Seda väljendatakse CaCO3-na tonnides hektari kohta ning selle arvestamise aluseks on lõimis ja pH. Kui lubjatarbe täisnorm on suur (üle 5 t/ha CaCO3), siis on otstarbekam muldi lubjata pool- või kolmveerand normiga. Sel juhul saadakse lubiväetise tonni kohta suurem enamsaak kui täisnormi andmisel.
Kui happelise mullaga põlde on rohkem kui korraga võimalik lubjata, antakse lubiaine eelkõige mulla happesuse suhtes kõige tundlikumate kultuuride alla (nt valge mesikas, lutsern, punane ristik, nisu, oder, hernes, suhkrupeet, peakapsas jt). Seevastu rukis, kaer, kartul ja kõrrelised heintaimed kasvavad küllalt hästi ka happelisematel muldadel.
Viljavaheldusliku maakasutuse korral tasub lubimaterjal anda esmajoones nende kultuuride alla, mis reageerivad lupjamisele kõige suurema saagitõusuga. Teraviljadest on sobivad nisu, oder ja hernes.
Happeliste muldade lupjamiseks sobivate kodumaiste ainete valik on meil aegade jooksul olnud üsna mitmekesine. Nüüdsel ajal on jäänud põhiliseks lupjamisaineks tsemenditootmise kõrvalproduktina tekkiv klinkritolm, vähemal määral leiavad kasutamist ka lubjakivi- ja dolokivijahud.
Klinkritolmu eelistamine põldude lupjamiseks on mitmeti õigustatud: taimetoitainete poolest rikas tootmisjääk saab prügilasse suunamise asemel põllumajanduses efektiivselt ära kasutatud; ühtlasi võimaldab klinkritolmuga lupjamine kokku hoida mineraalväetiste arvelt. Nii näiteks saab klinkritolmuga paaritonnist hektarinormi rakendades katta põllukultuuride kaaliumi-, magneesiumi- ja väävlivajaduse rohkem kui üheks aastaks. Kuna klinkritolmu kaalium ja väävel lahustuvad vees väga hästi, võiks nende võimaliku väljaleostumise vältimiseks piirduda maksimaalselt 3 t/ha normiga. Igati mõistlik on lubjata 1,5–2 t/ha normidega, lühendades seejuures lupjamiste intervalli
Eestis paekivi tööstuslikul kaevandamisel tekkivad, põhitoodanguks mittesobivad kivimifraktsioonid on samuti väärt lähtematerjal happeliste muldade lupjamiseks. Selline materjal vajab enne põllule viimist kindlasti jahvatamist.
Nõuetele vastav peeneteraline lubjakivi- või dolokivijahu peab vähemalt 90% ulatuses läbima 1 mm avadega sõela ja vähemalt 50% ulatuses 0,15 mm sõela. Jämedateralise kivimijahu puhul on 0,15 mm sõela läbitavuse nõuet lubatud vähendada 20%-le.
Lubjakivijahud on liiga ühekülgsed kaltsiumi poolest, nende magneesiumisisaldus ei ole tavaliselt suurem kui 3% (elemendina). Dolokivijahud on ühekülgsed magneesiumi poolest, selle sisaldus võib ulatuda 12%-ni. Kivimijahudega lupjamisel tuleks kindlasti silmas pidada mulla magneesiumi-sisaldust ning võimaluse korral valida sobivama koostisega lubimaterjal. Nii näiteks tuleb magneesiumi-vaese mulla puhul eelistada dolokivijahu või hoopis klinkritolmu, mitte lubjakivijahu.
Lupjamistöid on võimalik teha põhimõtteliselt aastaringselt. Tingimuseks on, et peetakse kinni seadusega kehtestatud nõuetest. Kultuuride, välja arvatud rohumaad, kasvuajal ei ole põldude lupjamine üldiselt võimalik. Lupjamistööde raskuspunkt langeb siiski paratamatult koristusjärgsele perioodile ja varakevadele.
Klassikalise (künniga) mullaharimise korral avaldab lupjamisele järgneva kultuuri saagikusele kõige paremat mõju lubiaine laotamine sügiskünnile ja selle õhukeselt muldasegamine. Kui anda lubimaterjali täisnorm sügiskünni eel, satub lubi valdavalt künnikihi alumisse ossa ning esimesel lupjamisjärgsel aastal kasvatatava kultuuri jaoks ei pruugi mulla pH saavutada optimaalset taset. Taimede kasvu mõttes on ideaalne anda pool lubjanormist künni alla ning teine pool kevadise mullaharimise eel.
Uued viljelustehnoloogiad
Minimeeritud harimisel, kui mulda ei künta, tuleks vältida suurte lubjanormide andmist ühekorraga, sest muidu jääb lubiaine mulla pindmisse kihti liiga kõrges kontsentratsioonis. Lubiaine on soovitatav segada ühtlaselt vähemalt 5 cm tüsedusse mullakihti. Minimeeritud harimise korral mõjutab lupjamine alumiste mullakihtide happesust aeglaselt ning märksa vähem kui pindmises kihis.
Viimasel ajal üha laiemalt levivate otsekülvitehnoloogiate puhul, kus mullakihte enam üldse ei liigutata ega ümber ei pöörata, on happeliste muldade reaktsiooni parandamine üsna suur probleem. Üldlevinud soovitus on, et enne otsekülvile üleminekut tuleb ülemine mullakiht vähemalt 15 cm tüseduses neutraliseerida optimaalse pH-ni. Selleks tuleb lubiaine kas künni või muu harimisvõttega korralikult mulda segada.
Põllu lupjamisel pärast mullaharimiseta tehnoloogiale üleminekut jääb lubiaine väga õhukesse pinnakihti ning võib võtta aastaid, enne kuni see üldse jõuabki taimejuurte tsooni. Seda on näidanud mitmed välismaal tehtud uuringud. Näiteks, kui väga happelisel mullal (0–5 cm kihi pH oli 4,5 ja 0–15 cm kihi pH 5,1) anti pinnale lubjakivijahu normiga 6,7 t/ha CaCO3 iga kolme aasta järel või 3,35 t/ha CaCO3 igal aastal, siis – olenemata lupjamise intervallist – toimus põhiline pH muutus pindmises 0–2,5 cm kihis. Vaatamata küllalt suurte lubjanormide (lubjatarve arvestamisel seati sihiks viia pH 6,5-ni) regulaarsele kasutamisele ei tõusnud mulla pH 5–10 cm ja 10–15 cm kihtides üheksa aastase perioodi jooksul kõrgemale kui 5,7 ja jäi enamasti pH 5,5 tasemele.
Mullaharimiseta tehnoloogiate puhul võib lupjamisega kaasneda veel üks negatiivne nähtus: Orgaanikarikkas pinnakihis suures kontsentratsioonis sisalduv lubiaine viib pH liiga kõrgele. See võib ühelt poolt küll soodustada teatud mikroorganismide tegevust orgaanika lagundamisel ning taimetoitainete vabanemist, kuid teiselt poolt liiga karbonaatsest keskkonnast ja/või kõrgest kaltsiumi-sisaldusest põhjustatud elementidevahelisest antagonismist tingituna võib väheneda mitme toiteelemendi omastatavus. See võib vähendada mineraalväetiste efektiivsust.
Mõju saagile
Lubjatud muldadel suureneb põllukultuuride saagikus ning paraneb saagi kvaliteet. Nii näiteks suurendasid Eesti Maaviljeluse Instituudi katsetes mitmesugused lubiväetised odra saagikust otsemõju aastal 9–23% ja kartuli saagikust 4–22%, suurenesid ka suvinisu ja herne saagid.
Lupjamise efekt avaldus ka järelmõju aastatel. Klinkritolm osutus efektiivsemaks kui mitmesuguse koostisega paekivijahud. Köögivilja külvikorras mõjusid lubiväetised kõige paremini peakapsale, mille saagikus suurenes 24–60% ja oluliselt vähenes nakatumine ebasoodsast ilmastikust põhjustatud taimehaigustesse. Juurköögiviljad kasutasid väga hästi ära lupjamise järelmõju. Tugevalt happelise mulla lupjamisel vähenes raskmetallide sisaldus köögiviljasaakides.
Artikkel on pärit ajakirjast Maamajandus 4/2012.
