Uhkustunne on kõige parem autasu

Kaitseliidu Lääne malev on juba 15 aastat korraldanud Erna retke sarnast patrullvõistlust, millest kolmel viimasel korral on osa võtnud ka Nõmme gümnaasiumi 11. klasside õpilased. 2010. aastal jäädi viiendaks, mullu saavutati esikoht ning tänavu lõpetati teisena.

Noorte nõmmelaste saavutuse teeb eriliseks asjaolu, et seni on nad olnud ainus üldhariduskooli õpilaste võistkond, kes militaartemaatikaga on kokku puutunud ainult riigikaitsetunnis. Ülejäänud osalised on olnud militaarse taustaga organisatsioonidest.

Nõmme gümnaasiumi riigikaitseõpetaja on alates 2006. aastast olnud kapten Jüri Tõnisma. Tõnisma sõnul teevad sarnaseid võistlusi kõik malevad. «Lühidalt kokku võttes on igas võistkonnas neli liiget, liikuda tuleb varjatult ning kontrollpunktides tuleb täita erinevaid militaarülesandeid ja trassi keskel ka luureülesanne,» selgitas ta.

Võistlus toimub kahes kategoorias: punane rada ja roheline rada. Punane rada on raskem, umbes 50 km pikk ning sellel osalevad kaitseliitlased ja kaitseväelased. Roheline rada on 20 km pikkune ning mõeldud kodutütardele, noorkotkastele, naiskodukaitsele - varustus on lihtsam ja relva ei pea olema.

Oma emotsioone ja muljeid kahest viimasest võistlusest jagasid gümnasistid Mairo Veeroja ja Hando Rand. Mairo osales võistlusel eelmisel, Hando sel aastal. «Riigikaitseõpetuse tunnis saadud oskusi ja kogemusi läks võistlusel vaja küll,» kinnitasid poisid ühest suust. «Arvan, et nendest on päris palju kasu ka tulevikus, ma ise lähen varsti ajateenistusse ja ma juba oskan üht-teist,» lisas Mairo Veeroja.

Riigikaitsetunnis saavad õpilased aimu sõjaväelisest keskkonnast, õpitakse topograafiat, erinevaid relvasid, sõjaväelisi struktuure ja auastmeid, samuti tutvutakse pisut rivisammuga. Jüri Tõnisma hinnangul on see täiesti piisav, et noored sellest valdkonnast ülevaate saaksid.

Tänavune võistlus toimus märtsi lõpus Palivere ja Martna kandis. «Sel aastal oli kaootiliselt paiknevaid kontrollpunkte rohkem, aga ülesandeid vähem. Oluline oli võimalikult palju punkte läbida,» selgitas Hando Rand. Varem on sportlikke ülesandeid rohkem olnud. «Eelmisel aastal oli meil näiteks kõhuli granaadivise, vibulaskmine, silma järgi kauguse määramine, lõkke tegemine,» rääkis Veeroja.

Kõige raskemaks pidasid poisid kaardi ja kompassiga orienteerumist, aga eks vastutegevuski valmistas mõnikord peavalu. Võistlusel tuleb ette ka humoorikaid seiku. «Olin meie võistkonnast ainukene, kel olid venna sõjaväeriided. Eksisime ära ja läksin ühest talust teed küsima. Peremees ehmatas täitsa ära, et kaitseväelane ukse taga,» meenutas Mairo.

Rahalisi preemiaid võitjatele ei jagata, auhinnaks on medalid ja diplomid. «Uhkustunne on kõige parem autasu. Mäletan, et võistlusest oli juba kuu või kaks mööda läinud, kui ühe tunni ajal astus klassi riigikaitseõpetaja ja küsis viisakalt, kas need ja need õpilased on kohal. Uhke tunne oli, kui ta klassi ees meid kätles ja medalid ja diplomid üle andis,» sõnas Maido.