Nikolai Vojeikin: omavalitsuse poliitikast kitsamas ja laiemas tähenduses
Samal ajal on igal omavalitsusel oma suur (laiemas tähenduses) ja väike (kitsamas tähenduses) poliitika. Kui esimene määrab linna arengu strateegia ja taktika, siis teine kujuneb linna elu konkreetsete suundade paljususest ning hõlmab sotsiaalabi, majandust, transporti, noori, naisi, pensionäre, turvalisust ja muid valdkondi.
Poliitikat selle laiemas tähenduses määrab linnavolikogu, kes võtab vastu tähtsaimad otsused ja nende täitmiseks vajaliku eelarve.
Mis puudutab nn väikest poliitikat, siis siin on küsimus märksa keerukam, eelkõige selle tulemuslikkuse koha pealt.
Praegune mehhanism näeb välja umbes nii: kohaliku omavalitsuse organid, eelkõige saadikud ja ametnikud, genereerivad teatud ideid nende spetsialiseerumisega seotud suundadel ja pärast idee vastuvõtmist viivad ametnikud selle ellu.
Ei saa väita, et see oleks halb, aga üks on ilmne: nimelt ei ole skeemi kaasatud kodanikuühiskond, s.t. ei ole välja arenenud dialoog elanikkonnaga, järelikult pole ka tagasisidet, mis peaks paljuski ette määrama tegevusvektorid ja -sihid iga nn väikese poliitika raames, seega ka omavalitsuse poliitika raames selle laiemas tähenduses.
Leian, et seda olukorda annab parandada ja seda juba lähemas tulevikus. Millest siis tegelikult jutt?
Ma kohtun regulaarselt linnaelanikega - vastuvõttudel, kuhu tullakse isiklike probleemidega, erinevatel üritustel, lihtsalt tänaval. Ühesõnaga - mina saan informatsiooni väljast samamoodi kui mu teised kolleegid. Ent sedalaadi kohtumistel ei ole võimalik saada objektiivset ettekujutust tegelikust olukorrast linnas neis küsimustes, mida arutatakse personaalselt.
Teine on lugu siis, kui on kujunenud kodanikeühendused või initsiatiivsete inimeste grupid karismaatilise liidriga eesotsas.
Otsekohe sünnib väga oluline üheduslüli. Koostöö selle ühenduslüliga tuleb kasuks nii meile, linna juhtidele, kui ka linnaelanikele, sest nii tekib elav side "tellijate" (linna elanikud) ja "täitjate" (linnavalitsus) vahel ning kohalik võim suudab inimeste vajadusi mõistes rohkem ära teha.
Seega - mida paremini on linna kogukond struktureeritud, seda efektiivsemalt toimib nn väike poliitika ja seda lihtsam on meil - valitsejatel - täielikumalt silmas pidada elanike vajadusi.
Püüan nüüd eelöeldut konkretiseerida.
Võtame näiteks naiste teema.
Kujutage ette, et Maardus eksisteeriks ettevõtlike naiste ühendus, mida juhib linnas tuntud kaunima poole esindaja, kes on lisaks näiteks aukodanik või linnavolikogu liige... Loomulikult looksime sellise ühenduse ja selle liidriga otsekohe partnerlussuhted, konsulteeriksime nendega regulaarselt naisküsimuses ja töötaksime koos välja aktuaalsemate probleemide lahendusi. Sama võib öelda ka noortepoliitika kohta, mille kujundamine on väga tähtis ülesanne, sest jutt on ju meie tulevikust. Täna on meil olemas Noortekeskus, mille eesotsas on linnavolikogu liige Jevgeni Golovatš. Tema teeb noorte ühendamisel selles keskuses suurt tööd. Meil on olemas ka noorteparlament, kahjuks küll esialgu alles sõnaühendi tasemel. Aga kui see noorteparlament suudaks reaalselt kaasata aktiivseid noori ja äratada neis huvi noortepoliitika väljatöötamise vastu, muutuks Maardu noormeeste ja neidude elu tõenäoliselt huvitavamaks ja rikkamaks.
Aga pensionärid? Neid on meie linnas tuhanded ja neil on loomulikult kõigil omad erivajadused. Pensionäride ühenduse esimees Valentina Kuznetsova on suurepärane organisaator, temal lasub pensionäride igakuiste puhkeõhtute korraldamise raskus. Kõik need õhtud on põnevad ja neist võtab meelsasti osa palju pensioniealisi inimesi. Aga kas sel juhul saab rääkida pensionäridele suunatud poliitikast? Arvan, et mitte.
Veel üks viimase aja eredam näide on kultuur. Kõik teavad, et meie Rahvamajas on välja kujunenud tubli kultuuriorganisaatorite kollektiiv, tänu kellele toimuvad linna üritused alati väga kõrgel tasemel. Kui kultuuripoliitika pole ainult kultuuriürituste korraldamise plaaniline süsteem, vaid see on terve süsteem, mis on suunatud elanike vaba aja kultuursele sisustamisele, mis hõlmab erinevaid ajaveetmise viise: kohvikuid, filmiõhtuid, sihtüritusi erinevatele sotsiaalsetele ja vanusegruppidele.
Jah, meil on olemas kultuuriseltsid, otsustamisel on uue vabaajakeskuse küsimus, meil on olemas saadikukomisjon ja "ajutrust" - kõik nad taegutsevad perspektiivi nimel. Ent mis meil puudub - see on altpoolt tulev initsiatiiv, puuduvad ideest haaratud inimesed, kes oleks valmis Maardu kultuuripoliitika kujundamises kaasa lööma.
Suurema veenvuse jaoks too veel ühe näite.
Kahe viimase aastaga on meil kujunenud head partnerlussuhted mittetulundusühendusega Muuga Aedlinn, kelle arvel onmitmed tublid ettevõtmised selles rajoonis. Samal ajal on Muugal probleeme, mille lahendamise üle peab mõtlema koos: kas selle piirkonna elanikele on ikka nii terav vajadus vabaajakeskuse, lasteaia ja algkoli järele? See küsimus ei ole laest võetud, sest kõik ehitusobjekid nõuavad märkimisväärseid investeeringuid, aga raha armastab teatavasti lugemist.
Seepärast tegimegi Muuga Aedlina Seltsi liikmetele ettepaneku kaaluda ja hinnata objektiivselt vajadust nimetatud sotsiaalobjektide järele. Seda pole veel tehtud, kasvõi juba sellepärast, et sarnased hinnangud eeldavad mitmekülgset läbitöötamist ja pidevaid kontakte elanikega. Usun, et Muuga Aedlinna Seltsi juhtkond ütleb lõpuks oma kaaluka sõna, ja kui ei ütlegi, siis töötame ise välja analüütilise meetodi ja viime läbi vajalikud uuringud. Igal juhul ei lase linnavalitsus sel küsimusel õhku rippuma jääda...
Tahaksin lugejale öelda, et kodanikualgatuse vorme on väga erinevaid: nii neid, millest ma eelpool kõnelesin, kui ka selliseid nagu huviklubi, näiteks loomakaitsjate või autohuviliste klubi. Igal juhul näeme neid ühendusi oma partneritena kodanikuühiskonnas ja teeme nendega koostööd.
Oma "Otsese kõne" lõpetuseks tahaksin teha pöördumise maardulaste poole, eriti nende poole, kellel on liidrivõimeid, ideid ja kes suudab neid praktikasse rakendada: tulge julgesti linnavalitsusse, Maardu Panoraami toimetusse, isiklikult minu juurde.
Saame kindlasti kokku, vestleme ja mõtleme, kuidas Teie ideid ja võimalusi paremini ellu viia.
Mida rohkem selliseid inimesi ennast avavad, seda parem ja tulemuslikum on ka linna poliitika, nii suures kui ka väikeses plaanis.
