MAALEHE ARHIIVIST | Villu Reiljan: ei võtnud isa õpetust kuulda ehk hakkasin põllumeheks
3. augustil 1989 rääkis Maalehe rubriigis “Ise küsin, ise vastan” iseendaga juttu tollane majandijuht Villu Reiljan, kes nüüd, pea 30 aastat hiljem tähistab 65. sünnipäeva.
Maaleht avaldab uuesti valiku tollest idealistliku mõttelaadiga monoloogist, et meenutada kunagisi sihiseadeid ning vaadata veidi ka tänasesse päeva.
Olen ma isa sõna kuulanud?
Isa pidas Eesti ajal talu. Neljakümne üheksandal juhtus nii, et isa hakkas kolhoosi juhtima. Isa sai ruttu targaks ja seepärast ei soovitanud ta oma lastele põllumehe ametit. Isa ütles mullegi: ära tüki sinna, millest keegi ei hooli, kus pole peale mure ja viletsuse midagi, õpi parem metsameheks ja tee ausalt tööd, kasvata kodus lapsi ja loomi, hoia närve ja ela rahulikult vanaduseni. Kuulasin isa sõna ja pärast EPA metsamajanduse lõpetamist – seitsmekümne viiendal – hakkasin Kaarepere sovhoostehnikumi metsaülemaks. Olin kümme aastat, siis... Sovhoostehnikumi direktoriks ei asunud küll surmaähvardusel, oli lihtsalt tahtmine ennast proovile panna. Kümme metsaülema-aastat ei toonud ainsatki halli karva, viimased neli on seda teinud. Et ei võtnud kuulda isa õpetust.
Mida on põllumajanduses uut?
/.../ Uut on otsitud, pole aga eriti leitud. Selle eest kirjutatakse ja räägitakse palju nendest, kes on kuskil avanud mõne samba, ehitanud maja või kirjutanud uue laulu... Need on kõik väärt asjad, millest peab kirjutama.
Kuid ühest viletsast majandist, kus aastast aastasse antakse kolm tuhat tonni piima ja viissada tonni liha, kus töö käib vaatamata viletsusele seitse päeva nädalas – minnakse vaikides mööda.
Kellelegi ei tule mõttesse seitsmele-kaheksale tuhandele inimesele peatoiduse muretsemine. Ja kannatavad ise samade toodete puuduse all, mida päevast päeva toodetakse. /.../
Kas maarahvas teeb tööd hingega?
Mis sa hingest räägid, kui elu seisab üleval loosungite najal. /.../ Teadmatuses vaevlev inimene ei saa väga hingeline olla.
Linna ja maa vastuolu on maainimene selgesti ära tunnetanud ning terved piirkonnad on inimestest tühjaks jäänud. Ilusad sõnad ja lubadused neid sinna enam tagasi ei too. Meie põllumajanduspoliitika on tänaseni maarahva suhtes vaenulik. /.../
Kas maarahvas peab olema poliitiliselt aktiivne?
Maarahvas on püüdnud suurest poliitikast enamasti kõrvale jääda. Sest häid variante on maainimeste jaoks ikka vähe olnud. Ise arvan, et igal juhul tuleb maarahval praeguses poliitilises elus aktiivselt osaleda. Need, kes ise ei tegele poliitikaga, riskivad sellega, et neid juhivad lollid. Austades kõiki suuri juhte, ei või maainimene siiski kellegi teise peale lootma jääda. Tunnistus sellest on vastloodud Maaliit. Kiibitsejad nimetavad selle programmi küll hõredaks, kuid see, et Maaliit lähtub maainimese huvidest ja on tema kaitsja, on siiski samm
edasi.
Maarahva kaitsmine on sedavõrd tähtis, et seda kellelegi teisele usaldada oleks kergemeelsus. Ajalugu on näidanud, et need sotsiaalsed grupid, kes enda õiguste eest ei võitle, kipuvad neist ka 99 protsendil juhtudel ilma jääma.
Kas ma ise saan poliitikast aru?
Mitte alati. Minuni ei jõua poliitiliste banaalsuste ja sõnakõlksude mõte. Võib-olla polegi seal midagi aru saada, kui jutt on sihitud inimestele, kes ise mõelda ei oska või ei viitsi.
Millesse ma usun?
Võib üldse otsida motiive, milleks seda ametit (majandijuhi oma) olen pidanud. Olen sündinud optimist. Mis teha, see on nii. Mind aitab piiritu usk ausasse, lihtsasse tööinimesse. Kes on kaua olnud üksi oma muredega, on üle elanud kõik perestroikad põllumajanduses, kes teab ajaloo valgeid, musti ja muid laike. Teab, kuid teeb oma tööd. Ja veel südamega. Nende inimeste läbi on säilinud kultuur. Meie rahvuskultuur algab maalt, külast, talust.
