Mida maailm meile räägib?
Kujundeiks tõlgitud maailm. Täpsemini: tõlkimatu maailm. “Sa kõneled peegelkeeles, / mu ainumas alasti mõte, / üks hiilgav sõnastamatus.” (Lk 28.)
Kas on asi minus kui lugejas, aga aasta-aastalt muutuvad Kareva sõnastused, ta justkui kerglaselt-kergelt välja öeldu veel täpsemaks, ka keelelt ja kujult, ei ole siin liigset vääriskivilihvimist ka, pigem mingi vabadus – “Sõnad on elus. / Nende sumin mu peas / ei lase keskenduda. /.../ Sõnade vastsed maitsevad / otsekui luuletused.”
Isegi oma realistlikumas keele- ja mõtteservas muudab ta nähtu kujundiks, leiab selle, mis elupildil öelda (kui eeldame, et on – ja Kareva maailmas on!) – “Jalgratas esikus / tähendab: tütre uksele / mitte koputada. // Küllap on jälle tal külas / mõni neist sumesilmseist / maailmamuutjatest. /---/Ega tea keegi, mis hetkel / maailm muutubki – / plahvatuslikult, / pöördumatult ja päriselt.” (Lk 50.)
Doris Kareva, mis on parim suvelugemine, mis teil endal lugemisjärjekorras või käsil?
Suvelugemine sõltub suuresti kohast, ilmast ja meeleolust. See on parim aeg (ka uuesti) avastada pööningule või aita tallele pandud vanu Loomingu Raamatukogusid või hiljuti taasilmunud Maurice Maeterlincki “Tarkust ja saatust” – aga miks ka mitte rännata näiteks Lauri Sommeri “Räestu raamatu” radadel. Lummavaid luulekogusidki on sel kevadel ilmunud riburada, kerged kaasas kanda, hoida peas või südame ligi.
Osa te uue raamatu lehekülgedest on lahti lõikamata. Mis saladusi tuleb sääl avada? Äkki jääb kirjandus tänapäeval suuremale osale inimkonnast kogunisti üheks hämaraks saladuseks?
“Olematuse aiad” on kahe autori raamat, kusjuures tekstid ja pildid on sündinud teineteisest sõltumatult. Ühel hetkel said nad lihtsalt teineteisest teadlikuks. Kujundaja Piia Ruberi soov oli, et lugejal oleks endal võimalik valida, kas paotada ust pildilisse maailma või mitte. Mis ühe jaoks teksti võimendab, võib teise jaoks osutuda pigem häirivaks. Nendes piltides peituvat saladuslikkust aga ei peagi lahti seletama; jäägu see igaühe enda teha.
Sama eelhäälestumine – ehk siis endalt küsimine, kas tahan ja olen valmis süvenema – on aga vajalik iga kirjandusteosegi puhul. Raamatute virvarris on kerge tekkima küllastus nagu rahvahulgas, tuttavatele aeg-ajalt noogutades. Sõbraks saamine, sõpradega koos olemine võtab aega; ometi on see väärt võimalus avastada maailma ja iseennast.
