Naised seljatasid kõik mehed ja saalitäie pealtvaatajaid
Pärnu vanalinna kooli võimlas vaatajate ette toodud lugu kahest ajaloolisest naismaadlejast on just see tükk, mida suvel vaadata, see lahutab meelt, rõõmustab silma ja avardab maailmapilti.
Möödunud sajandi esimesel veerandil tõusid tõepoolest meeste hulgas esile ka kaks Eesti jõunaist – Maria Loorberg ja Anette Busch, kelle kuulsusrikkad turneed viisid Tallinnast Jaapanisse välja ning kelle jõu- ja ilunumbritest tänapäeval enam palju ei teata.
Endla lavastuses astus juba kuulsust võitnud matinaise
Mariana vaatajate ette Kaire Vilgats, tema eeskuju järgiva Annina pani põranda raksuma Triin Lepik.
Mõlemad naised on üle 180 cm pikad ning küünivad mitmest lavapartnerist üle vaatama. Lavastuse nimel tegid nad kõvasti tööd, Kaire Vilgats murdis ühel treeningul koguni varbaluu ja Triin Lepik sai käevigastuse.
Esietenduseks olid mõlemad kartmatud daamid heas vormis ja võtsid vaatajate rõõmuks kõik lavalised väljakutsed vastu.
Higi voolas ojadena
Tublisti aitas õnnestumisele kaasa maadlusklubi Leo, kelle maadlejad ennast mitut pidi heita lasid ning ise jõuharjutusi näitasid. Laval annavad need ehedust ja teevad vaatemängu tõeliseks. Higi voolas sõna otseses mõttes pangede kaupa ja vaatajad võisid oma silmaga näha, et nende piletiraha eest pingutatakse, ja mitte vähe.
Lahti rullus Anni lugu. Mehi seljatava Maria eeskujul ihkab Anni kodusest õmblusateljeest jõuharjutusi tegema ning ühel päeval lähebki ta tsirkusega kodust teele.
Teekond viib seltskonna Venemaale, Siberisse, Türki ja lõpuks põrutab Anni koos teel kohatud ameeriklasega Jaapanisse.
Muidu ladusas loos tekitas küsimusi lavastuse Türgi liin, kus kuulsad naismaadlejad pealaest varvasteni ulatuvates mustades rüüdes ringi lehvivad ning Konstantinoopolist Eesti juurtega neiu eest leiavad.
Kui muidu räägitakse laval mõni sõna selget vene, jaapani ja inglise keelt, siis türgi keele asemel puristab kohalik jõumees (Sepo Seeman) midagi araabia dialekti laadset, Türgis üles kasvanud Eesti juurtega Bahari (Carmen Mikiver) suus on aga imeliku aktsendiga eesti keel.
Tallinna ja Riia vahet sõelub hulgaliselt türklaste turismigruppe, kes tavatsevad Pärnu Kaubamajakas vahepeatusi teha. Selline burrarurra türgi keele pähe üllataks neid ilmselt sügavalt, samuti ka sõnade venitamine, kuna hääldusest rohkem teeb türklastele meie keeles muret sõnade järjekord.
Peaosaliste endi kohta võib öelda, et nemad tulevad omadega auga välja. Kaire Vilgatsi rühikal Marial polnud vaja õigupoolest muud, kui noogutades ning naeratades teha trikooväel tiir mööda matti ning oligi selge, kes siin täht on.
Jaapanis üliedukalt esinev Anni jääb laval lõpuni kodukanakeseks, kes murelikult tõstab kodus pressrauda, murelikult õpib jaapani keelt ja murevari on tema kohal ka siis, kui sumokad temaga esialgu rinda pista ei taha.
Naisest, kes kartmatult endaga mehemürakaid võitlema kutsub ja lõpuks kahe käega raha kokku kühveldab, võiks enam välja paista isekat enesekindlust ning võidukust. Kuigi eks naisi ole mitmesuguseid ja võitlus oma unistuste eest, millest lugu ju räägib, polegi Põhjamaa naisele mingi kerge asi. Eks ta ole siiani üks konkurents ja meeste seljatamine...
Eriline kiitus läheb muusik Olavi Kõrrele, kes lõi, puhus ja mängis mitut pilli ning kattis meisterlikult kogu muusikalise osa. Tema oli ka esimene, keda vaatajad tähele panid – raske on mitte märgata meest, kes enne etenduse algust maja ees pilli törtsutades edasi-tagasi kõnnib.
Sel kombel on ka lavastuse kohaks olevat võimlat võõrastel kergem üles leida. Ajastutruu hoone ise läheb sees jooksva looga hästi kokku. Mitusada pealtvaatajat hingas küll õhu kohe ära ja näitlejate osaks jäi niiske palavus.
See-eest on see väga tõeline, just niisugustes suvel palavates ning talvel külmades saalides omaaegsed poksi- ja maadlusmatšid peetigi.
Teeselda pole siin midagi
Ei tea, kui kerge või raske oli Andres Ehini kiriromaani teatrilavale sobivaks kirjutada, kuid vaataja poolelt tasus tulemus vaeva. Suveetendusi on palju ning publik oma valikutes varasemast pepsim ning hinnangutes karmim.
Kuna maadluses ei saa heiteid inimeste nina all kuidagi lihtsalt imiteerida, paistis näitlejate panus välja ja ilmselt oli see üks põhjus, miks publik vaheaplausidega kitsi polnud ning laval toimuvale südamest kaasa elas.
Lavastuse õnnestumisel tegi head tööd kogu trupp, ka väiksemad rollid läksid laval toreda sisemise lustiga. Naismaadlejate kõrval säras Sepo Seeman, suutes olla ühtviisi edukalt nii tsirkusedirektor, venelane, türklane kui ameeriklane. Kõige kuulsam tegelane lavastuses on kahtlemata Georg Lurich (Jaanus Mehikas), kelle uhkeldav lavakõnd jäi tükiks ajaks silme ette.
Plusspoolele läheb ka asjaolu, et hoogne ja selge tegevusliin teeb naismaadlejate loo huvitavaks nooremale publikule.
Tekstis oli küll paar kahtlast kohta naismaadlejate keelekasutuses, mille rämedus ei tundunud päris põhjendatud. Sajandi alguse keele seisukohalt on ka küsitav, kas tollased naismaadlejad oma pahameelt just selliste sõnadega väljendasid.
Muuseas, ka praegu on Eestis kaks kõva maadlusnaist – Epp Mäe ja Johanna Kikkas. Nemadki on Maria ja Anni sarnaselt hädas vastaste leidmisega ning peavad Eestis olles meestega trenni tegema.
Kui kõik läheb hästi, siis ehk pannakse nemadki kord oma suurte võitude ja tahtejõu tunnustamiseks näitemängu. Seni aga loodame, et teater võtab lavastuse ette ka järgmisel suvel ja vaatajad saavad lasta end Pärnu vanas võimlas suvisel viisil seljatada. Endla suvetrupp teeb seda kindlakäeliselt ning meeldejäävalt.
“Seljatas sada meest”
Andres Ehini samanimelise kiriromaani ainetel.
Dramaturg Triinu Ojalo.
Lavastaja Kaili Viidas.
Kunstnik Mari Ann Ahas (külalisena).
Muusik Olavi Kõrre, muusikaline kujundaja Feliks Kütt.
Valguskujundaja Jaan Laur.
Peaosades Triin Lepik ja Kaire Vilgats (külalisena). Teistes osades Carmen Mikiver, Sepo Seeman, Jüri Vlassov, Jaanus Mehikas, Tambet Seling ja spordiklubi Leo maadlejad Argo Mitt, Tõnu Tilk, Lainer Trussmann, Carl Heinmets, Janno Lampp, Raiko Hiis.
