Aegna saarel lõhatakse rannakaitsepatareis vanu ja ohtlikke mürske

Aegna saare elanik kirjutas täna portaalis Aegna.ee, et saarele saabus pommigrupp ning alustas vanade mürskude lõhkamist rannakaitsepatareis number 1. Elanik oli mures, et sellega saab lõplikult kahjustada arhitektuurimälestis.

Päästeameti Põhja päästekeskuse kommunikatsioonijuhi Sirle Mati sõnul on mürsud ohtlikud ning neid ei saa juba varisenud patareist välja viia ning need tuleb kohapeal kahjutuks teha. Lõhkamistööd veel käivad.

Aegna portaalis kirjutas kohalik elanik järgmist:

Täna hommikul kell 10 aeti politsei saatel Aegnal elanikud ja puhkajad saare sadamasse, kuna saarele tulnud pommigrupp võttis nõuks saare loodeosas asuvas suurimas rannakaitsepatareis nr. 1 olevaid vanu mürske lõhata. Kell 11.25 kärgatas patareist ka esimene plahvatus.

Tegemist on viie, pea pooletonnise mürsuga, mis on saare loodeosas oleva patarei nr. 1 maa-aluses vedelenud pea 80 aastat.

Kuni 90-ndate lõpuni oli patarei nr. 1 maa-alune avatud kõigile saare külastajatele. 1999.aastal betoneeriti maa-alused ligipääsud kinni. Vaid üks sissepääs jäi millegipärast sulgemata.

Aegna püsielanike sõnul käidi toonase Tallinna linnavalitsuse korraldusel maa-aluses asuvate mürskude saatust koos spetsialistidega kaemas juba 1990-ndal aastal. Siis leiti, et mürsud ei kujuta endast otsest ohtu ja mõistlik oleks ruumid, kus mürsud asuvad, täita liivaga või siis uksed kinni laduda. Ka 1999.aastal käisid päästeameti demineerijad maa-aluses, proovides mürske õhkida. Ka toonaste demineerijate kinnitusel ei kujutanud mürsud otsest ohtu - mindagu neid kasvõi suure haamriga taguma (vt Päevaleht 22.06.1999).

Nüüd siis ollakse uuel ringil ning mürskude kahjutuks tegemine on võetud tõsisemalt ette.  Nõnda tõsiselt, et maa-aluste lõhkamiste tulemusena kaob suure tõenäosusega ka viimane lootus 1997.aastal arhitektuurimälestiseks kinnitatud objekti maa-aluses edaspidi saare rikkalikku militaarajalugu kajastav muuseum avada, rääkimata maa-alusest endast.

Miks eelisati olemasoleva sissepääsu sulgemise asemel arhitektuurimälestise õhkamist ning seda saare aktiivsel puhkeperioodil, on selgusetu. Jääb ka mõistatuseks, miks ei otsustatud olemasoleva(te) mürsuruumi(de) sulgemise kasuks.

Igal juhul tuleb järgmiseks lõhkamiseks saarel asuvatel inimestel taaskord kella 14-ks sadamasse koguneda, et jätkuvast saare arhitektuurimälestise purustustegevusest osa saada.

Ilmselgelt muutub ka endise kaitserajatise väliskonstruktsioon läbi korduvate maa-aluste suurplahvatuste külastajatele senisest märksa ohtlikumaks. Väidetavalt ikka ohutuse nimel.

Patarei nr. 1 on lõhatud läbi ajaloo varemalt kahel korral: 1918. ja 1941.aastal. Mõlemal korral olid lõhkajateks Tallinnast taganevad punaväelased. Nüüd siis kord omade käes.