Koolilapse ema: ei taha ennast vihastadagi!
Ly ja Kalle Kallari peres kasvab seitse last, vanim 22aastane ning noorim 10kuune. Vahepealsed viis käivad aga kõik koolis. Steven läheb üheksandasse, kaksikud Liisa ja Laura seitsmendasse, Aleks kolmandasse ja kõige noorem, Lauri, esimesse.
Seega on Kallarite perel vaja muretseda viis paari teksaseid, viis paari dresse, jalanõusid ja muud kooliks vajaminevat. Kõigi nende korraga ostmine on aga lasteaias töötaval Lyl ning tema üksnes kevadest sügiseni töötaval mehel Kallel võimatu.
“Kõige suurem mure on riietega, sest need on kallid,” tunnistab Ly Kallari. “Mis siis, et mu lapsed on suurest perest, sellegipoolest ei taha ma neid kooli saata nagu vaeslapsi.”
Aga ka kaustikute-pliiatsite eest küsitakse soolast hinda. “Just vaatasin, et sirklikomplekt maksab neli eurot,” imestab Ly.
Kuigi naine selle jutu juures ka naeru lagistab, on september ukse ees, aga ostmata asju veel terve nimekirja jagu. “Tõsi on see, et suvel elame me laialt, aga talvel pingutame püksirihma,” nendib ta.
500 krooni eest kõik
Hoopis murelikumas meeleolus on Misso vallas elav Villu Pragi, kes tänavu saadab kooli pere pesamuna, 6aastase Kristjani.
“Mu naine saab miinimumpalka ja ma ise olen sõjainvaliid Afganistanist,” kurdab mees. “Meie pere sissetulek on 500 eurot ja sellest on vaja elada, üürid maksta ning kõigele lisaks kulub mu rohtudele 60 eurot kuus. Oleme säästurežiimil mitte nii, et kõht on rihmaga koomale tõmmatud, vaid rihm on juba selgroost läbi.”
Vaatamata sellele näeb Pragi kõvasti vaeva, et Kristjani esimene koolipäev oleks meeldejääv.
“Ranits on olemas, päevik, koolitarbed, riided ja isegi koolilaud. Poisi toas tegime remonti kah,” loetleb mees. “Vihikute ostmise tarbeks korjan kas või taarat, aga riided, need maksavad kohutavalt palju.”
Rõivad on ka palju tõhusama sissetulekuga perede mure. Värska vallavanema Raul Kudre ja Värska gümnaasiumi õppealajuhataja Ingrit Kala neljalapselisest perest käib koolis kolm last ja nemadki tunnevad, et euro tulekuga on rõivakraam oluliselt kallimaks läinud.
Pisiasjad neelavad enim
“Väga palju me nagu ei kuluta, tööl käime mõlemad ja palgad pole ka just miinimumid, aga kogu aeg tuleb mõelda, arvestada ja kalkuleerida,” tõdeb Kala.
Mõningat abi rahamuredes võiks pakkuda Swedbanki eraisikute rahaasjade teabekeskuse soovitus hakata juba kevadel arvestama koolikuludega, mis võivad ulatuda 150 euroni.
Arvutuste aluseks võttis keskus keskmise Eesti kooli, kus läheb kirjatarvete peale umbkaudu 20 eurot. Sellele lisanduvad koolikott, kehalise kasvatuse riided ja vahetusjalatsid.
Häädemeestel elav Maarika Vaher ongi otsekui nende soovituste järgi käitunud. “Ei oskagi öelda, kui palju lapse kooli saatmine raha võtab, olen jupikaupa kevadest peale asju varunud,” lausus ta. “Kui ostud jaotada pikema aja peale, pole see nii koormav.”
Vaher saadab tänavu kooli kaks last, üks neist alles alustab kooliteed.
Kõige enam nägi ema vaeva poisile dressi valimisega. “Numbreid uskuda ei saa, sama märgistusega riietusese võib olla ühes poes suur, teises väike,” jagas Vaher paljude vanemate ühist muret – laps peab riiete valimisel tingimata kaasas olema.
“Koti ostsime ka nii, et see lapsele meeldiks ja oleks vähemalt nii tugev, et järgmisel aastal samuti vastu peaks. Igal aastal uue ostmine oleks kallis,” rääkis Vaher.
Kaks tütart Kilingi-Nõmme gümnaasiumi ja ühe põhikooli kolmandasse klassi saatva Ülle Paru sõnul peavad paremad koolikotid vastu enam kui aasta, kuid pliiatsid, vihikud ja muud väiksemad koolitarbed, mis eraldi ei maksagi väga palju, neelavad kokkuvõttes suurema summa.
Põhikool nõuab rohkem
“Mõnisada eurot,” hindas kooli alguse kulusid Ingrit Eibak, kelle perest läheb tänavu Laupa põhikooli kaks ja Türi ühisgümnaasiumi samuti kaks last.
“Eraldi võttes pole hinnad eriti kõrged, justkui mõni euro, kuid kui siis kassas lõppsumma kokku lüüakse, annab ikka tunda küll,” nentis ta.
Eibaku hinnangul kulub rohkem raha põhikooli õppuritele, kellel on vaja mitmesuguseid kunstitarbeid ja muud, gümnasistidel on aga eelmistest aastatest kaustikuid võtta.
Kõige enam näib kuluvat asjadele, mis ühe aastaga läbi ei kulu – siinkohal peabki Eibak silmas eeskätt kunstitarbeid –, millelt aga kokku hoida eriti ei saa. “Muidugi ei osta me poes esimest ettejuhtuvat, võrdleme ikka hindu, kuid kvaliteedis lõpmatuseni tagasi anda ei saa. Kui pintslid on kehvad, siis pole lapsel nendega võimalik head tööd teha,” sõnas lapsevanem.
Toetust pole pere kooliaasta puhul saanud ega ka küsinud. “Kunagi ranitsatoetus oli, nüüd tuleb ise hakkama saada ja saame ka. Peamine, et lapsed hea hariduse saaks,” arvas Eibak.Toetuse suhtes on kahtlev ka suure pere ema Ly Kallari. “Kas keegi küsib, et kuidas te toime tulete, teil läheb viis last kooli?” esitab Ly retoorilise küsimuse. “Isegi kui ma olen sellest möödaminnes juttu teinud, öeldakse, et vallal nagunii raha pole.”
Tõsi, ranitsa- ja prillitoetust vald maksab.
Oma kooliminejaid toetavad paljud omavalitsused. Ridala vallas on esimesse klassi astuja toetus 192 eurot, täiendavat rahatuge võib küsida rõivaste ja koolitarvete eest tasumiseks, seda kuni 96 eurot lapse kohta.
Pajusi valla toetus 1. klassi astuvatele õpilastele on 50 eurot, lisaks toetatakse prillide ostmist 32 euroga.
Illuka vallavalitsus maksab 1. klassi minejatele ranitsatoetust 100 eurot. Koolitoetust ehk 32 eurot lapse kohta makstakse juhul, kui sissetulek pereliikme kohta jääb alla 190 euro kuus.
Halliste vald jagas ranitsad välja juba kevadel. Sügisel on võimalik saada väikest riiete ostmise kulude hüvitist.
Laste kooliminekut on toetanud ka mitmed vabatahtlikud ettevõtmised. Nii korjas Eesti Punase Risti Pärnumaa selts annetustena 417 eurot, mis läheb ranitsate ja nendesse tarviliku ostmiseks. Kotid pandi kokku nii, et need sobiksid 1.–3. klassi õppuritele, lõviosa neist jõudis Sindi linnavalitsusse.
Eesti Lasterikaste Perede Liidule tuli appi kevadel Eesti Ettevõtlike Noorte Koja heategevuskampaania “Koos kooli”, mis kogus raha 365-le esimesse klassi minevale lapsele ranitsa ja koolitarvete ostuks.
MTÜ Lääne-Virumaa Suurte Perede Ühenduse juhatuse esimees Reet Lainla ütles, et huvi kampaaniakottide vastu oli väga suur. Pered, kes liitusid ühendusega hiljem ning enam ranitsasaajate nimekirja ei jõudnud, olid üsna kurvad.
Kulud alles algavad
“Lapse kooliminekuga kulud alles algavad,” tõdes Lainla. “Esimesel nädalal hakkavad õpetajad omakorda koguma õppevahendite raha ning küllap sinna lähevad septembri alguses saadavad lasterahad.”
Suure pere puhul on murekohaks ka dressid-tossud.
Kõige suurem mure saab Lainla hinnangul mööda, kui laps juba kooliteed alustanud. Siis selguvad käitumisharjumused, kui palju tal kulub pliiatseid ning kuidas ta asju hoiab.
Ly Kallarit selline arutlus aga ei lohuta. “See 19 eurot, mis riik annab, selle eest ei saa ju koolikottigi,” nendib ta. “Ai, ei! Eile saime ju maru odava koolikoti, ilusa kah veel, kuue euro eest ainult!”
Pere on siiski optimistlik. “Ise me lapsed muretsesime ja ise hoolitseme. Minu isa ütles ikka, et kui muud rikkust pole, siis on lasterikkus, mida ei saa keegi ära võtta,” võtab Kallari kokku.
Tänavu läheb Eestis esimesse klassi 13 780 last. Gümnasiste on 23 530 ning õpilasi kokku 134 710.
Õppeaasta suurima väljakutsena nägi Aaviksoo vajadust muuta põhikoole senisest tugevamaks ning lõpetada gümnaasiumide rahastamine põhikoolide arvelt. Seda takistavad seadusemuudatused jõuavad tema kinnitusel peagi ka Riigikokku.
“Kodulähedane ja kogukonnakeskne põhiharidus on kõige alus,” märkis haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo kolmapäeval. “Usun, et need omavalitsused, kes tagavad kvaliteetse ja konkurentsivõimelise põhihariduse, on pikas perspektiivis jätkusuutlikud ka muudel elualadel.”
Viidates etteheidetele koolide kaugenemise kohta, ütles minister, et lapsed võiksid tõepoolest paremini kooli jõuda ning vähemalt 90% neist poole tunni jooksul.
Ääremaadest keerulisemaks võib see osutuda hoopis Tallinnas, kus lapsevanemad püüavad leida paremaid koole, mis tähendab kooliteed näiteks pealinna lähedasest vallast kesklinna.
“Ma ei usu, et see on parim hariduskorraldus,” märkis Aaviksoo. “Mitte ainult maakohtades, vaid ka Tallinnas olgu kodulähedane põhikool see, millele tuginetakse oma haridustee planeerimisel.”
Suurte küsimuste kõrval puudutas minister ka tehnilisemaid. “Tuleme ühiskonnast, kus kõik oli normeeritud, ning hakata ette kirjutama, milline peaks olema õpilase kustutuskumm, ei tundu mõistlik,” sõnas minister.
Küsimusele, kas kool peaks ise õpilastele vajalikud vahendid andma, vastas Aaviksoo, et seda pole siiani arutatud ning keegi pole teema vajalikkust tõstnud.
Kihnus saab laps ka viiuli
Kihnus esimesse klassi minevad lapsed hakkavad koos kirjatarkusega õppima pillimängu ning saavad kui mitte juba lasteaias, siis vähemalt esimeses klassis koos aabitsa ja töövihikutega viiuli.
Projekti ellu kutsunud SA Kihnu Kultuuriruum eestvedaja Mare Mätas ütles, et muusika on kihnlastel nii veres, et siiani on leidunud vaid mõni üksik laps, kellele pillimäng pole sobinud.
Lapsed püüavad omavahel kokku mängida ega karda ka juba endale nime teinud meistritega koos musitseerida.
Lisaks viiulile mängitakse ka akordioni, üks poiss on nõus kätte võtma vaid kitarri. “Neid, kellele muusikaõpe sobib, on 85% protsenti – uuringute kohaselt ülikõrge protsent,” märkis Mätas.
Lastele tähendab Kihnu traditsioone järgiv pilliõpe seda, et programmi läbides suudavad nad mängida keerulisemaid labajalatantse ning on tublil tasemel rahvamuusikud.
“Meie soov on siit nüüd edasi minna käsitöö- ja rahvamuusikakooliga. Tegelikult on õppekavadki valmis,” avaldas Mätas.
Kihnlaste muusikalembusest võivad kõik huvilised osa saada oktoobri esimesel nädalal toimuval viiulifestivalil.
