Haruldane objekt Rae vallas: Peeter Suure Merekindluse varjendid on üllatavalt hästi säilinud
Böckler rõhutas, et meie omad inimesed, kohalik rahvas on ligi 100 aasta eest ehitanud tänasesse Rae külla paljaste käte ja labidaga võimsad Peeter Suure Merekindluse kompleksi kuuluvad positsiooni- ja rooduvarjendid, mis on alates 1999. aastast muinsuskaitse all.
Peeter Suure Merekindlus on väärtuslik 20. sajandi sõjaajaloo mälestis. Rae vallas asuvad objektid on 1913-1917 kindlusrajatiste tervikkompleksi kuuluvad ehitised, ajastutüüpilised fortifi katsiooni näited.
Rooduvarjend esindab ajastu tüüpilist ja silmapaistvat kindlusrajatiste süsteemi ümber Tallinna ja pidi kujunema tähtsaks lüliks Peterburi kaitsesüsteemis. Rae positsiooni rooduvarjendi projekt kinnitati 23. augustil 1916. aastal.
Rae Sõnumid
Kuidas rajati Peeter Suure Merekindlus?
Kõik sai alguse aastal 1907, kui Nikolai II andis korralduse töötada välja impeeriumile uus Soome lahe kaitsekava. Vajaduse tekitas lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904-1905), eriti aga rünnak Port Arturile, mis sundis Venemaa Keisririigil oma riigikaitsekavasid üle vaatama. Jaapanlaste edu tagas tõsiasi, et kaitseehitised asusid kaitstavale objektile liiga lähedal. Kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus. Ja uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz arendas energiliselt merejõude.
Soome lahe äärde otsustati rajada kaitsepositsioonid. Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi laeva- ja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid, sõjasadam, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu. Ehitustöid alustati aastal 1911. Peterburi merekaitse peapositsioon sai endale nime - Imperaator Peeter Suure Merekindlus.
Struktuur jagunes kolmeks sektoriks: lõunasektor (Eestis), põhjasektor (Soomes) ja nende vahel olev meresektor. Peeter Suure Merekindluse Eesti osa jagati kaheks rindeks. Kindluse rannakaitselõiku hakati kutsuma mererindeks. Sinna kuulusid rannapatareid, staap, raudteevõrk, sideobjektid, laod jm.
Maarinde kaitsesektoritesse kavatseti ehitada hulk positsioone ühes fortide, betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelite, patareide ja kaevikutega. Võimsad betoonehitised 120-150 sõduri majutamiseks jõuti valmis ehitada Vääna-Postil, Vääna-Vitil, Vana- Pääskülas, Humalas, Allikul ja Rael. Rae vallas said valmis ka 25 positsioonivarjendit.
Rae positsiooni rooduvarjend oli ühtessse süsteemi kuuluvatest üks tugevaim. Kolmeosaline varjend oli ümbritsetud ühisest kaevikuvööndist, koosnedes omakorda neljast kaitsepunktist. Positsioonile nähti ette 15 suurt betoonvarjendit, mis olid kõik omavahel tunnelitega ühendatud. Sel moel võis ühest kohast teise liikuda kaitstult ja kiiresti. Kuid valmis ainult üks rooduvarjend välismõõtmetega 9 x 41m, tunnelite tegemiseni ei jõutudki, sest algas Esimene maailmasõda.
Kui toimus massiline põldude massiivistamine 1960-ndatel aastatel, tegi kultuurtehnika ja maaparanduse töid A. Sommerlingi nim. sovhoosi territooriumil Kose EPT. Projekti järgi tuli need põldudel asuvad varjendid lõhkuda ning tükid ladustada põllu piiretest väljapoole. Kuna nendele betoonist ehitistele traktorite jõud peale ei hakanud, siis koguti põldudelt kivid, põõsad ja kännud nende ümber. Tänu sellele ongi säilinud Rae vallas 22 betoonist positsioonivarjendit, kuhu mahtus elama 10-20 meest.
Peeter Böckler, koduloouurija
Ly Rentel, muinsuskaitseamet
