Koprad järavad talunike ja jäägrite närve
Martna valla mees Teet Kuusemaa on kolm viimast nädalat kopratamme lõhkunud. Põllud on sellest hoolimata vesised – vett ära viiv Rägina peakraav on tamme täis.
Päris nõrgaks läksid taluniku käed aga siis, kui ta sõitis kündma üht kõrgemal kohal asuvat põldu. Samas vulisevasse Tabra ojja oli rajatud tugev tamm, vesi solises üle kallaste ja põllul võinuks kanuumatka teha.
Kokku kannatab Kuusemaa haritavast 400 hektarist maast liigniiskuse all 150. “Kui sügisel künda ei saa, ei saa ka kevadel külvata ja saak jääb saamata. Põld on harimata ja toetusi ei maksta,” kirjeldab Kuusemaa kõige mustemat pilti.
Kopramure kogub tuure
Kopramure algas kuue aasta eest ning on ainult kasvanud. Tänavu augustis kohustas keskkonnaamet kohalikku Martna jahiseltsi kobraste arvukust kontrolli all hoidma ning probleemsest kohast tamme eemaldama.
Jahiseltsi esimees Maanus Mäesalu ütleb, et algul seda tehtigi. Siis lepiti talunikuga kokku, et ta eemaldab tammid oma tehnikaga ning jahiselts maksab tehtud töö eest.
Kuusemaa sõnul ongi ta seda teinud, kuid tema maadest allavoolu on veel tamme.
“Kui veel pole kuhugi minna, siis ta kogunebki põldudele. On ju näha, et kraavid on täis! Küll see veetase alaneks, kui kõik tammid peakraavist ära saaks,” pahandab Kuusemaa.
Uus probleemne koht, Tabra oja, on aga juba riigi maal ning seal polegi tal õigust tamme maha sikutada. “Praegu on olukord juba väga hull. Saad õhtuks maha, hommikul on hakatud seda juba taastama,” kirjeldab Kuusemaa.
Jahiselts, kes peaks kobraste arvu kontrolli all hoidma, ei püüagi olukorda ilustada. Augustist siiani on nad tabanud kaks kobrast.
“Jahimeeste peale näidata on kõige kergem,” ütleb Mäesalu. “Samas ei hoolda maaomanikud neidki väikesi kraave, mis nende maalt peakraavi lähevad. Vaadake, mis seal toimub, puha võsa täis! Jahimees ei saagi seal kobrast näha!”
Mäesalu arvab ka, et kobrastel on niiviisi kohe uus tammimaterjal lähedalt võtta ning polegi põhjust eemale kolida, hakka aga uuesti ehitusega peale! Seda saab teha rahus, sest kõrge veetase ei lase jahimehi koertega ligi, ka lõkse ei saa panna.
Zooloog Nikolai Laanetu muigab tammide lõhkumise jutu peale. “Tammide lõhkumine annab ehitamisele ainult hoogu juurde!” toonitab ta. “Koprad tuleb välja püüda, seda eriti siis, kui tegu on eesvoolu peakraavidega.”
Kuna kobras päeval ei liigu, pimedas teda aga lasta ei näe, pole Laanetu sõnul muud võimalust, kui loom sõna otseses mõttes välja püüda – koera ja kahvaga. “Igas jahtkonnas peaks olema mõni urukoer ning võimekus selliseks püügiks,” arvab ta.
Ka peaks Laanetu hinnangul seadustama, et jahimehed tohiksid teatud olukordades kasutada püssidel prožektoreid. Samuti peaks põlluharimispiirkondades, kus koprad kahju teevad, riigil olema maakonniti eriüksus.
“Paljudes kohtades on tammideni juurdepääs eritehnikata võimatu, kaldad on pehmed ja teravaks näritud oksi täis. Tammid aga on nii kapitaalsed ehitised, et neid palja käega ja möödaminnes maha ei tõmba,” hindab ta.
Mäesalu on zooloogi jutule nõus kahe käega alla kirjutama. “Keda ma saadan oma meestest praegu kummipükstega rinnuni külma vette sulistama?” küsib ta. Tema jahipiirkonnas tegutseb aga kuus-seitse pesakonda kopraid, kes jõuavad rohkem ehitada, kui jahimehed ja talunikud lõhkuda.
Kesk-Eestis on kobraste arvukus kahanenud, kuid Läänemaal alles tõusuteel. Tänavune veerohke aasta mõjub nende populatsioonile mõistagi hästi.
“Kohtades, kus neid ei kütita, sobivaid elupaiku aga jagub, nad alles seavad end sisse,” märgib Laanetu.
Üksi hakkama ei saa
Läänemaal pole ka määratud paiku, kus koprad tohivad või ei tohi elada. 2003. aastal alanud kopra elupaikade hindamine jäi viies maakonnas, sealhulgas Läänemaal, tegemata.
“Meie jahindussüsteem ei lähtu arukast planeerimisest,” märgib Laanetu. “Kui jahimaade korraldus visatakse kõrvale, polegi alust optimaalse asustustiheduse hindamiseks ja kahjutasude nõudmiseks, sest lihtsalt ei teata, kui palju on toitu, elupaiku ja loomi.”
Jahiseltsi esimees Mäesalu ütleb, et tema teab küll, kus koprad toimetavad, kuid mis sellestki abi, kui võimekust nende tabamiseks napib. “Teeme, mida suudame,” kinnitab ta. “Aga praegu on tõde see, et me ei saa sellega lihtsalt üksi hakkama!”
Sellest jutust pole mingit abi Martna talunikule, kelle põldudele on selle artikli valmimise ajal vett aina juurde voolanud.
“Selline tunne on nagu inimesel, kes ostab endale elamiseks maja ja siis kolib sinna veel 25 elanikku, kellest enam lahti ei saa, sest nemad tahavad ju ka kuskil olla,” kurdab Kuusemaa. “Kui riik oma kobrastega toime ei tule ja neid siin pidada tahab, tuleks seda kuidagi teisiti korraldada, sest nende kõrval põldu harida on peaaegu võimatu.”
