Üks krutskeid täis poetess
Sel neljapäeval, 4. oktoobril, saab seitsmekümneaastaseks poetess Ave Alavainu. Sel puhul esitleb ta Kärdlas (kell 13, äkki keegi veel jõuab) uut raamatut, mis on järjekordne kirjandusdisain (koostöös Ilona Gurjanovaga). Ja nagu krutskeid täis Avele kombeks, teatab ta lõbusalt, et oma üllitise pealkirja saab ta ise ka alles esitlusel teada.
Ave Alavainu on olnud ka üks maalehtlastest, aastail 1994–1996 pidas ta Hiiumaa korrespondendi ametit. Aga ega püsiv töökoht või enese ohverdamine kellelegi/millelegi muule pääle kunsti pole tema loomuses.
Teed viivad Ave Vitasse
On mindki mõnikord rajad Kärdlasse Ave Vita keskusse kandnud. Üht sellist puhku on kolm aastat tagasi meenutanud Jan Kaus: “Ma polnud varem Alavainu majas käinud, seda huvitavam oli seda vaikset ja väikest vaimukeskust külastada, pealegi mõlkus mul meeles lõppeva aasta üks efektsemaid žeste – Ave kinkis oma suvises aias Elo Viidingule Betti Alverile kuulunud käevõru. Kuid kõige toredam hetk oli Ave köögis.”
“Ei mäletagi enam, mida täpselt rääkisime, see polegi tähtis. Saabus kummaline moment valguse ja pimeduse vahel, mil hämarus hakkas nurkades tihenema, justkui kooks seda lahti kõiksuse ämblikema ise, seejärel hakkas see ühtlaselt kõigele laskuma ning Ave süütas uue sigareti ja küünla laual.”
“/.../ Ave seisis meie ees nagu kähisev Pipi, kelle väike väänik ei andnud asu, sest ta lõpuks suureks kasus. Kuid tema köök tundus korraga asuvat maailma keskpunktis. Sekundid venisid nagu mesi, minutid hangusid nagu vaha, olime ajas nagu kuldmünte täis meremehekastil ning meid kandis pehme pimeduse ookean. Lahkudes puhus Ave meile teele kaasa seebimulle.”
See on mulgi meeles, ere-eredalt. Üldse nood Ave festivalid-olengud: tänavu on plaanis üks viimaseid. Aga Alavainu või – nagu ütleb ta hää sõber Juku-Kalle Raid – Alavanuri puhul pole kunagi miski päris kindlalt viimane.
Nimelt ajab ta taga numbrimaagiat. 12.12.12 leiab aset järjekordne festival, mis kuulu poolest pühendet eesti naisluulele, tänasele ja hingavale.
Eriline kodu
Kes kordki Alavainu juures käinud, tunneb tolle klubi-kodu erilist boheemlikku vaimu. Külalised tohivad nt suitsetada või alkoholi pruukida üksnes Ave toas, ta voodiserval, või siis vahel ka köögis. Mitte aga maja ees või muudes ruumides, kus toimub sündmusi.
Juulis 2011 rääkis Ave ETVs Ivar Soopanile: “Mulle meeldib, kui inimesed käivad Kärdlas ja näevad, et üks ilus maja on. Ja aknad, aknaraamid olid üleüldse nõukogude ajast saadik uuendamata. Kuna veebruaris eelmine aasta läks maja kaitse alla, siis muinsuskaitse valvsa silma all nüüd pannakse peale linaõlivärvi, mis ei hakka kestendama nii kergesti, nii lühikese ajaga vähemalt, peab oma 50 aastat vastu. Ja maja tervise pärast ka muidugi.”
2008 rõõmutses Alavainu Postimehes, kui üks politseiametnik oli abi vajanud kodanikuga kirjavahetust pidanud luulevormis. Siin avaldub ta tõeline, luuleline, kõiki ja kõike luuleks moondav olemus (“Riigieelarve ja finantskriis luulevormi”, 5. XI 2008).
Ta kirjutas: “Pooled ajaleheartiklid võiksid ju luulevormis olla. Ja riigikogusse puutuvad materjalid! Ja eelarve! Ning kui lõbusaks muutuks ülemaailmne majanduskriis, kui seda pisut vemmalvärsistada. Luuleteoorias on täiesti olemas mõiste tarbeluule. Ja seda on vist iga eestlane vajadusel loonud.”
Ametnikuhing ta pole
Alavainul on suurt joont ja stiili: igast oma sammust teeb ta performance’i – on lipuheiskamisi, üllatusesinejaid, trikke (nagu Betti Alveri käevõru ootamatu kinkimine Elo Viidingule, kes selle omakorda kunagi peab edasi kinkima ...).
Õhtulehele ütles ta 19. XII 2011: “On olemas maksimalistid ja perfektsionistid. Kõigil, kes midagi korraldavad, peaksid need iseloomujooned olemas olema, ehk kui midagi teha, siis korralikult!”
Alavainu on ju eesti filoloog, näitleja (Vanemuise stuudiost), pidanud ajakirjaniku- ja õpetajaametit. Ja korraldanud kultuuri, aga seda vaid hääs mõttes: nii et ka korraldatud saab. Ametnikuhing ta pole.
Vahel on tunne, et too noore Alavainu loodud laul, mis kannab endas kogu maailma rahutust ja iha, laulab end poetessi sisimas tänini (isegi kui ta nimetab end rumalaks vanainimeseks, kes oma tervist hoida ei oska):
Oo, ema, ütle, miks on loodud öö! / Eks see on vanakurja enda töö, / et hardust täis on iga õhupoor / ja uinuda ei saa su tütar noor? // Oo, ema, ütle, miks on loodud kell! / Eks selle tegi mõni põrgusell, / et veri soontes kellarütmis taob / nii nagu ähvardades: noorus kaob? // Oo, ema, ütle, miks on loodud voodi! / Eks ole seegi kurja kiusu moodi: / pean üksi hõõguma siin palakate vahel, / kus oleks väga hästi ruumi kahel! // Ja ütle, ema, miks on loodud Kuu: / ta on ju põrguvürsti enda suu, / mis kamandab: “Hõi, lirva, kanna vilja, / sest varsti on võib-olla juba hilja!” // Oi ema, ema! Mul ei ole und. / On põrguöö. Kell teatab: Tund. Ja: Tund. / Kukk veel ei kire. Kaugele jäi eha. / Ja minu koormaks on mu enda keha, / mis lausa kisendab end ära andma / ja kas või ... kas või põrguvilja kandma!
Ave Alavainu
- Sündinud 4. oktoobril 1942 Tartus
Haridus
- Tallinna Pedagoogikainstituut ja Tartu Ülikool, eesti filoloogia 1967
- Vanemuise lavakunstistuudio 1968
Töö
- Ajakirjanik Edasis, Pikris, Maalehes
- Asendusõpetaja, pioneeride maja direktor, huviringide ja kooliteatri juht, Ave Vita esimees ja festivalikorraldaja
Looming
- Avaldanud luule-, laastu-, mälu- ja olmepildikogusid, romaane, debüteeris luulekoguga “Väga väike värsiraamat” (1973)
