Ühe mälestusmärgi sünnilugu: Loodearmee sõjaväelaste matmispaik tähistati epitaafiga
Katsed pöörata ajalooratast tagasi
Valgete Põhjakorpuse (hilisema nimega Loodearmee) juhatajaks oli mõnda aega ka Johannes Laidoner, kes loobus sellest kohast 19. juunil 1919. aastal, pärast seda, kui oli ilmsiks tulnud, et vene valged kindralid ei soovi Eestit edaspidi näha iseseisva riigina, vaid jätkuvalt kubermanguna Vene riigi koosseisus.
Päts kutsus Laidoneri juhatama Eesti kaitseväge, sest punaste surve all pidid eestlased taganema. Oli vaja kindlakäelist juhti kaitseväe etteotsa.
Punaste edu Petrogradi kaitsmisel ning sisemised lahkhelid Loodearmees viisid selleni, et Loodearmee väeosad taganesid Eestisse ning võtsid osa Vabadussõjast Eesti poolel. Loodearmees oli ligi 60 000 sõjaväelast ning nende staap paiknes lühemat aega ka Rakveres. Kindral Nikolai Judenitši (1862-1933) juhitav Loodearmee oli siiski määratud lagunemisele, varustuse ja medikamentide puudus ning sõjameeste moraalne allakäik tegid oma töö. Veel enne, kui see väekontingent desarmeeriti, olid alanud Eesti- Nõukogude Vene rahuläbirääkimised Tartus.
Selleks ajaks oli Eesti sõjavägi koos liitlastega jõudnud teisele poole Narva jõge ning pidas seal edukaid kaitselahinguid. Eesti sõjaline seis võimaldas esitada vene poolele soodsaid rahutingimusi. Judenitši väeriismed desarmeeriti 22. jaanuaril 1920. aastal.
Osa sõduritest, ka ohvitsere, jäi Eestisse elama, suur osa lahkus Venemaale. Judenitš ise põgenes Prantsusmaale.
Matmispaik Hulja kalmistul
Loodearmee viibimisel Eestis kasutati üksuste paigutamiseks ka mõisahooneid ja koolimaju.
Mõisaid kohandati ka hospitalide sisseseadmiseks. Olukord Loodearmee väeüksustes muutus aina katastroofi lisemaks. Nälgivad sõdurid marodööritsesid, osa deserteerus, distsipliin lagunes. Kõige tipuks haaras tüüfusetaud kaasa tuhandeid sõjaväelasi, kirjutatakse 14 000 inimesest, kes seeläbi surid.
Üks sõjaväe hospitalidest asus ka Neeruti mõisa keldrites. Ilma arstiabita ja hoolduseta jäetud haiged surid, tüüfus kui ohtlik nakkushaigus ähvardas levida kaugemalegi. Seepärast oli kiire surnukehade matmisega. Osa surnuist jõuti siiski registreerida.
Vene muinsuskaitse seltsi esimees Juri Maltsev avaldas nende ridade kirjutajale, et Hulja kalmistule, väravast paremale poole on maetud 26-30 inimest. Esialgsed puust hauatähised on mädanenud, koht on võsastunud. Kui nagu mainis Maltsev, kanti osa surnute andmed Kadrina luterliku kiriku meetrikaraamatusse, ehkki tegemist oli vene õigeusku lahkunutega.
Maltsevi teada on see ainuke juhus mandri-Eestis, kui õigeusklikud luterlaste meetrikaraamatusse kantakse.
Loomulikult on seltsi liikmed küsitlenud ka siitkandi vanemaid inimesi info kogumiseks, kuid paraku pole see erilisi tulemusi andnud. Küll aga mäletavad kohalikud vanemad inimesed, et Neeruti mõisa keldrist oli leitud hospitalile kuulunud klaaspurke.
Hauakohti on mujalgi
Neeruti mõis oli vaid üks paljudest, kuhu Loodearmee rajas ajutise hospitali või laatsareti. Üldjuhul, arvestades tolleaegset olukorda, valitsevat kaost ja sõjakoledusi, levisid ka kõikvõimalikud tõved, eriti niitis inimesi tüüfus, mis levis epideemia kujul kõikjale, kuhu olid koondunud inimesed.
Nii avaldas Virumaa Teataja 19. 11. 2008. a ajakirjanik Valdo Einmanni kirjutise Vaeküla-Liiva külas Ristimäe talu maadel asuvast mälestusmärgist. See oli õigeusu rist koos plaadiga, millel vanaslaavi kirjas olid vene nimed. See paik on kujunenud venelaste kultusekohaks, kus käiakse koos ja mälestatakse surnuid.
Nagu nüüdseks on teada, oli ka Vaeküla mõisasse rajatud hospital, kus hoiti ja hooldati ka Vabadussõja lahingutes haavata saanud mehi. Muidugi said seal varjupaiga ka Loodearmee riismete haavatud ja invaliidid.
„Sajandi epideemiaks" nimetatud tüüfuselevik oli Eestis haripunktis novembris 1919, kuid sellele suudeti rahvusvahelise punase risti abiga piir panna alles kevadel 1920. Peamine põhjus, miks tüüfusele piiri ei suudetud panna, oli arstide ja ravimite vähesus, õigemini nende puudumine.
Loodearmee 153 arstist haigestus soetõppe ehk tüüfusesse 132 ning 26 arsti suri.
Eesti maa-alal on kokku loendatud kuni 20 epideemia ohvrite matmispaika. Tüüfus ei valinud rahvusi. Kõrvuti Loodearmees teeninutega varisesid hauda ka Vabadussõjas võidelnud eesti mehed. Taud jõudis otsapidi isegi Tallinnasse, kus Kopli hospitalides tegi surm halastamatut laastamistööd.
Hulja kalmistul astutud esimene samm epideemia ohvrite mälestamisel on toonud meie rahva teadvusse killukese kodumaa ajalugu, milles säravate võitude kõrval on ka masendavaid aegu.
