On ainult hetk, milles viibime praegu
Kaht uut noorte loodud lavastust (ja mitte ainult neid) võib nimetada ka Artur Alliksaare taastulemiseks.
Viljandi kultuuriakadeemia tundengid eesotsas lavastaja Vallo Kirsiga kirjutavad oma diplomilavastuse “Idioot” kavalehel Alliksaart tsiteerides: “Armastuse nimel, mis ei talu tardumust, / anun sind,/ ära tee lapsele oma hinges haiget.”
Viljandlaste eelmine kursus koos eakaaslasega, lavaka lõpetanud Hendrik Toompere õpilasest lavastaja Kertu Moppeliga aga panevad oma “Sinihabeme” loo salakappi, mille võti koos teiste võtmetega küll nende käes on, aga mida sinihabemed surma ähvardusel kasutada ei luba, Alliksaare luuletuse “Antidolorosum”. Ses luuletuses, mis Krahlis saab lauluks, on read: “Nii läbib inimhingki rännu pikkust/ ja imades säält jumalikku rikkust/ ta täiuslikumaks saab iga hetk.”
Krahlis kapist pääsedes laulab seda Mikk Dede, kunagi eelmisel sajandil laulis noorena selle ühele põlvkonnale mõtlemiseks Erki-Sven Tüür. Kui Artur Alliksaar sellel läinud sajandil vanana Tartus toimetas ja kirjutas neid luuletusi, olid ta kõrval noored ja ilmselgelt sest mõtlemisest inspireeritud tulevased eesti luuletajad Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman. Teised ka. Andres Ehin on Alliksaart nimetanud “Tartu boheemlaste kuningaks”.
Kas on juhus, et Kadri Voorand oma džässiplaadile “Kosmogooniline etüüd” nimeks paneb, või see, et Jim Ashilevi võtab üksi mängida just Artur Alliksaare luuletust “Õhtute kollane tolm”?
Üks silm nutab, teine naerab
Viljandi tudengite “Idioot” on diplomilavastus. Selle teevad lisaks noorte tulemise alatisele värskusele eriliseks lavastus ja lavastaja. Vallo Kirs! Noore lavastaja oskus lugeda klassik Dostojevski tänasesse aega, lausa hetke, ja siis see oma eakaaslastele nii ära rääkida, et laval ei ole ajaloolised või miskid väljamõeldud tegelased, vaid luust ja lihast noored inimesed, kes üsna hädas oma eluga ja armastuse suurusega, on meistrihõnguga kohe.
Vallo Kirsi tulemise suurde teatripilti muudavad tähelepanuväärseks veel mitu tähtsat õnnestumist. Ehk kuulub nende hulka esiotsa peale empaatia ja loo lugemise oskuse arusaamine, et teater on kollektiivne kunst ja lavastus on nii hea, kui on selle kõige nõrgem lüli.
Ugala väikses saalis neid nõrkasid kohti ei tunne. Kunstnikutöö, muusikaline kujundus, kostüümid, valgus, miski selline grimm, mida seletada ei oska, aga ta on kohal... Laval on teater ja teater on trupp. Eriline on seegi ses lavastuses, et peale noorte näitlejate, lavastaja kursusekaaslaste, teevad seal mu meelest oma viimase aja elusamad rollid näitlejad Vilma Luik ja Andres Tabun. Nad oleks nagu sellelt kuruselt.
Lavastust iseloomustab küps maitsekus ja kohalolu, noor energia vallandub ja püsib raamides siis, kui see nii mõeldud on. Miski nurgelisus iseloomustab noori näitlejaid ja see on ses mängus eriliselt võluv, et ei olda veel valmis. Nad n-ö õpivad lendama. Kui see neis säiliks ka aastate pärast...
See on eriline julgus olla noor ja vana ühtlasi, hüpata alla kõrgelt, usaldada tiibasid, mis on, aga ei pruugi veel kanda, mis on, aga ei ole veel seda liugu proovinud ju.
Ärgu nad kahelgu – see nurgelisus liigutustes ja mõtlemises ongi noorte ainukordsuse kinnitus. See saabki olla igal etendusel omamoodi, ja proovimisjulgus lavastusmeeskonna antud raamides hoiab selle koos.
Alliksaar ja Dostojevski ka hoiavad. Mul on selline tunne, et just need noored on aru saanud sest, et liigne sirgjoonelisus, mille inimesed on maailma ehitanud, kaotab elamise ilu, ja kui see praktilisus jätkub, siis...
Lavastust vaadates tundsin igal mõttehetkel, mille lavastaja mulle andis, seda, et laval on vabana sündinute põlvkond.
Nad on rikkumata, neis on kaasasündinud elurõõm, mis Dostojevski ja meid ümbritseva elu traagika, kui nad seda laval võimendavad, elutarkuseks muudab.
Ei oskagi seda teistmoodi väljendada, kui et nad oskasid Dostojevski maailma ta elevandiluust tornist meie aega tuua nii, et see ületab vanusepiirid ja ajapiirid, on elus hästi. Mis veider, on veider veiderdamata.
Lugeja ehk ei usu, aga Vallo Kirsi ja Ugala see lavastus mõjus mulle emotsionaalselt just nõnda, et üks silm nuttis ja teine naeris.
See on üpris seletamatu seisund, aga see nuttev silm ilmselgelt oli hirmul, et üleorganiseeritud ratsionaalne kunstiilm noorte eheduse maha nühib. Naerev aga tundis rõõmu sellest erilisest loomingulisest elusolemisest ja tulemisest. Hoidku nad vaid oma häält.
Olevik või tulevik, hetk on hetk niikuinii
Krahli teatri “Sinihabe” räägiks meile nagu sellest, millisesse elusse me võime sattuda, kui nõnda elame, nagu kirjutavad kõikide ajalehtede uudistekirjutajad. Et tulevikus valitseb ratsionaalsus tunnetes. Armastust saab telefoni teel tellida, masinad aitavad meid kõiges.
Ugala “Idioodiga” võrreldes on lavastuse vorm teine, veiderdamist – pea alaspidi laes rippumist ja muud avangardiga kaasnevat – on, aga see on õigustatud seekord just nende Viljandi–Krahli kooliga näitlejate ebatavaliste situatsioonidega kohanemise kunsti valdamisega.
Lisaks kumab ses lavastuses kusagil ikka, olgu laval sündiv nii veider ja jabur kui tahes, mängijate isiklik eluterve olemine, mängu mõnu ning usk uude ja paremasse maailma. Mis siis et see robotlike koosolekute maailm on servapidi ju juba siin.
Laval olnute fantaasia, et kusagil kapis annab endast suitsedes märku väljapääs ja selle kapi võti on nende käes, ei olegi ehk fantaasia.
Ja muidugi kinnitab neid, noori tulijaid, Artur Alliksaar, kelle vist kõige tuntum luuletus kinnitab, et pole paremaid ja halvemaid aegu. Nagu heas teatriski “on ainult hetk, milles viibime praegu”.
“Idioot” Ugalas
- Lavastaja Vallo Kirs, dramaturg Tõnis Parksepp, kunstnik Jaanus Laagriküll. Mängivad Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa, Adele Sepp, Kristjan Põldma,
Siim Maaten, Katrin Kalma, Marika Palm, Vilma Luik, Andres Tabun, Tarvo Vridolin.
- Esietendus: 5. oktoobril 2012.
“Sinihabe” Von Krahli Teatris
- Lavastaja Kertu Moppel, lavakujundus Arthur Arula. Mängivad Mari Pokinen,
Liis Lindmaa, Ragne Veensalu, Tõnis Niinemets, Kait Kall ja Mart Koldits.
- Esietendus: 12. oktoobril 2012.
