Tolleaegsete tempode mõistmiseks tasub mainida, et linnaarst ning maa-arst koos politseikomissariga jõudsid sündmuskohale alles paari tunni pärast, kui Oma Maa ja Sakala reporteritel olid reportaažidki juba valmis kirjutatud.

Mõlemas ajalehes avaldatud värvikast ja üksikasjalikust kirjeldusest jääb mulje, nagu oleks lehemeeste kohale jõudes tragöödiapaigas kõik samamoodi nagu õnnetuse toimumise hetkil – ohvrid maas korisemas ning verist vahtu välja ajamas.

Kiire oli, hirmus kiire

Oma Maast võis lugeda, et maan­teetolmus lamas kaks verist inimkeha. Samas seisis esiotsaga Viljandi poole lahtine sõiduauto Ford registreerimisnumbriga P-46. Teel vedeles ka mitmesuguseid esemeid ning Saksa ja Soome markasid, mida kohalikud poisikesed olla hoolega kokku korjanud. Arvati, et lendu läks raha umbes 500 krooni väärtuses.

Päris tühjaks Krönströmi taskud avariis siiski ei põrunud – sealt leiti nimelt väike valge peaga taskunuga, millele oli graveeritud kõhukas piiritusepudel tekstiga Deutsche Erzegnis. Ehk oli see siis kadunule õnnetuks talismaniks.

Piiritusekuninga traagiline “puhkus” maanteetolmus oli röövinud mehelt küll rohkesti verd, kuid tema süda töötas veel korralikult ning hingaminegi toimis. Nõnda et tohtrid otsustasid mehe kiires korras Viljandi haiglasse viia. Seal aga tuli tema seisund väga raskeks tunnistada. Krönström heitis õhtul kell kaheksa hinge.

Teine mees teetolmus oli Mõisaküla 23aastane elanik, kohaliku raudteepolitseiniku poeg Helmut Sikk. Temal polnud siin­ilmas enam midagi oodata ega vaadata – arst tunnistas Siku surnuks. Meest jäi taga igatsema tema noor lapseootel naine.

Kolmas sõitja ehk Krönströmi asjaajaja Aleksander Meikar oli katsumusest väiksemate kriimustustega välja tulnud. Mida tema nende tundide jooksul tegi, ütles või mõtles, Eesti omaaegsed ajalehed miskipärast ei kirjelda.

Ühtedel andmetel kuulus õnnetusauto Mõisaküla elanikule Jaan Pedajasele, teine allikas teab, et Sikk oli selle endale 350 krooni eest ostnud.

Oma Maa kirjutab ka sellest, et laipade lahkamise muutis katsumuseks palav suveilm – need olid sedavõrd lehkama löönud, et lahkajail tuli haisu vähendamiseks tublisti paberosse tarvitada. Pandud isegi korraga kaks suitsu suhu.

Mõistagi uuriti ka õnnetuse põhjusi. Selgus, et mehed olid enne Tallinna poole liikuma hakkamist viibinud Viljandi hotellis Metropol, einetanud seal ja kuuldavasti võtnud väheke viina. Kas viina pruukis ka autojuht, jääb selgusetuks. Aga üks on selge – kiire oli Krönströmil, väga kiire.

Küll liikusid kuuldused, et ta plaanis sõita Kuusalu laulupeole, siis jälle, et vähke püüdma või päästma miljonisendist kautsjonit, mille ta riigile maksnud, vabanemaks talle määratud kuuajalisest vanglakaristusest. Või oli tal hoopis kodusel Kolga rannal plaanis suurem kiireloomuline ärioperatsioon. Aleksander Meikar, kes sellest võinuks midagi teada, hoidis ilmselt keele hammaste taga.

Igatahes oli Danzigist Riia kaudu Mõisakülla saabunud Krönström otsinud autojuhti, kes sõidaks nõnda, et autol oleks “jalad kõhust väljas”. Sellise mehe ta Siku näol leidiski. Sikku tunti äärmiselt külmaverelise ning julge kihutajana. Meikari tunnistust mööda kihutati 60kilomeetrise tunnikiirusega, mis kohati oli kasvanud koguni 80kilomeetriseks. Tänapäeval peetakse sellist tempot pigem teo kombel venimiseks, tol ajal aga...

Viljandist kohale kutsutud asjatundja tegi kindlaks, et autol oli purunenud “tüüri kolmnurk”, mis tegi juhtimise võimatuks. Oletatakse, et mehed tõusid oma istmeilt lendu siis, kui autojuht meeleheitlikult pidurdada katsus. Mõnel pool räägitakse ka auto tehtud uperpallist õhus ning seejärel uuesti ratastele maandumisest.

 

20 rida kahe tunniga

Krönströmi kodutalu Kaldat peeti omal ajal kõige kehvemaks Kolga rannikul. Karmides oludes, alatihti vaesusega võideldes kasvas Eduard jässakaks, kinnise loomuga kaluripoisiks. Juba noorena pages ta Loksa ja Kotka vahet sõitva puulaevaga Soome. Sealt Rootsi ja Taani.

Kaheksa aastat seilas ta maailmameredel, käis Kanadas ning koguni Uus-Meremaal. Napist palgast leidis ometi nii palju, et aeg-ajalt emalegi koju väikest toetust saata. Ent ema pani poja summakesed tallele. Ta pigem laenas naabritelt, kui et puudutas poja raha. Kui Eduard koju jõudis, oli tal edasiliikumiseks vajalik raha olemas.

Väikselt alustanud Krönström lennutas oma piirituseäri kümmekonna aastaga peadpööritavasse kõrgusesse. Parimatel aegadel oli tal kasutada tervelt kaheksa laeva.

Samas oli Krönström pea kirjaoskamatu. Kord kirjutanud ta oma tuttavale sõnumit. Kulus kaks tundi, kuni paarikümnerealine tekst kirja pandud sai. Arvutamine oli Krönströmi jaoks üks raskemaid ülesandeid siinilmas, kuni ta sõprade soovitusel arvutusmasina ostis.

Krönström olla tinginud kõikjal, kus vähegi sai. Kui ta autojuhiga leppis Tallinnast Leesi sõiduks kokku 35 krooni peale, siis pärale jõudes katsus ikka põhjust leida, et kolm-neli krooni vähem maksta.

Laenamist ta ei tunnistanud. Igaühele, kes jutu ääri-veeri sellele viis, vastas Krönström: “Mis sa sandid, mine tööle.” Samas leidsid need, kes külastasid tema kodu Kaldal, kus Krönströmi enda kasutada oli tervelt üheksa tuba, alati lahke vastuvõtu. Peremehe kuulsa veinikeldri asukohta ei teadnud peale tema enda keegi. Kui külalised juba lauas istusid, läks peremees veidikeseks ära, et hetke pärast sületäie Martelli, Hennessy ja viskipudelitega taas välja ilmuda.

Tõenäoliselt oli Eduard Krönström Eesti oma aja rikkaim ja ka mõjuvõimsaim inimene, igatahes oli tema surmakuulutus ainuke tekst riigi keskseima lehe ehk Päevalehe esiküljel.
Eduard  Krönströmi  laev Hullam.

 

Rahast hiljemgi rõõmu

Kolgal elab Eduard Krönströmi tütre Leida ristilaps Elsa Krönström. Elsa räägib, et pärast piiritusekuninga surma jäi vara tolle abikaasa Miina kätte. Kui palju, ei tea õieti keegi.

Kõige suurema ning uskumatuna paistva summana on välja pakutud 800 miljonit senti. Ülejäänud pakkumised kõiguvad 60 ja 100 miljoni sendi vahel. Mine võta kinni!

Miina Krönström oli raudse tervisega, surres jäi tal vaid mõni päev sajast eluaastast puudu. Mis sest et juba esimese küüditamisega 1941. aastal viidi tol ajal Kadrioru pargi koristajana ametis olnud Miina koos tütar Leidaga Venemaale.

Kalda talu uhke elumaja läks Vene piirivalvurite käsutusse. Nende käe läbi süttis aga maja põlema ning hävis. Pärast sõda rajasid Saksa vangid samasse uue kordoni. Seal käisid külaelanikud vahel filmi vaatamas. Suurest Kalda talust on tänini säilinud veel vaid tallide vundamendid.

1956. aastal kodumaale naastes Miinal ja Leidal enam kusagile tulla polnud, nii jäid nad elama Tallinnasse. “Eks neil olnud linnas ka veel kaks maja. Aga ega nad neidki tagasi ei saanud. Maja Gonsiori ja Maneeži tänava nurgal sai sõjas kahjustada ning taastati nõukogude ajal. Teine maja hävis pommitamisel täielikult,” meenutab Elsa Krönström.

Kuid ega Krönströmi pere ka Vene ajal halvasti elanud. Piiritusekuninga läände jäänud laevad tõid veel pikka aega kasu. Neid asju korraldas seal Elsa onu Johannes Remmelgas, keda peeti Eduardi paremaks käeks ja kassameistriks.

Praegu kuulub Kalda talu Eduardi venna Johannese tütretütrele Riina Sõmerile. Tema on Kalda varemetele ehitanud puhkemaja.

Maaleht käis ka Viljandimaal 80 aasta vanust õnnetusepaika n-ö oma käega katsumas ning silma kuningaks ülendamas. Kõigepealt paistis Kingu talu värava lähistel maa seest välja piiluv kivi. Teatasime sellest Kingu praegusele peremehele, 1984. aastal maja ostnud Jüri Mitile.

Jüri kaevas kivi välja. Sellele oli raiutud nimi “Krönström” – ilmselt fragment omaste püstitatud mälestusmärgist.