Muuseumipedagoog: Eesti muuseumid harivad inimesi üha enam läbi elamuste
Vihulas Grundtvigi seminaril esinenud muuseumipedagoog Kaja Visnapuu selgitas, mida tema amet tegelikult tähendab. Selgub, et siin maal suhteliselt värskel elukutsel polegi päris õiget nimetust.
Kes on muuseumipedagoog? Kas see nimetus on üldse õige?
Eesti keeles ei ole tegelikult head sõna. Katsuge eesti keelde tõlkida education või educator – koolitaja, õpetaja, pedagoog. Olemegi naljaga pooleks mõelnud, et peame lihtsalt uue sõna leiutama. Mainitud variandid ei hõlma päris kõike.
Eestis on 256 muuseumi ja neis töötab umbes 40 muuseumipedagoogi. Kas töötajaid on kõvasti puudu?
Nii ja naa. Suuremad muuseumid saavad endale lubada eraldi pedagooge (näiteks pedagoog-giidid, pedagoog-kuraatorid) ehk inimesi, kes on tegevad eraldi haridusprogrammidega töötamisega.
Samas, väikeses muuseumis kus inimeste hulk niivõrd väike, et näiteks peavarahoidja teeb ka pedagoogi tööd. Näiteks Helgi Põllo Hiiumaa Muuseumist.
Meie koosseisude juures ei ole tihti võimalik, et üks inimene tegeleks ainult haridusprogrammidega. Lisaks olen uurinud, et selles valdkonnas on inimesi, kes jäävad pikemaks ajaks tegelema ning samas on ka neid, kes liiguvad ja muudavad oma tegevusala.
Sellega on, kuidas nüüd öelda... ebastandardne lugu.
Kuidas hinnata Eesti ülikoolides muuseumipedagoogika vallas pakutavat haridust?
Kui me võrdleme näiteks Leicesteri ülikooliga, siis Eestis ei ole mitte kusagil võimalik õppida muuseumipedagoogiks. On ainult võimalik võtta eraldi kursuseid.
Väga suure töö on selles vallas ära teinud Anu Purre (KUMU kuraator-metoodik – K.S.). Tema aastatepikkune töö väljendub juba selles, mis KUMUS ja üldse Kunstimuuseumis toimub.
Tallinna Ülikoolis on muuseumipedagoogika valikainena. Huvitatud, näiteks kunstiõpetajaks õppijad võtavad selle aine ja nii saadakse ka praktikante. Lisaks saavad õppijad kogeda publiku ees esinemist. Nii saab õpetaja täpsemalt teada, mis see muuseumipedagoogika on.
Tartu Ülikooli ajaloolastele antakse sama ainet, aga vaid üle aasta. Ainet antakse ka Viljandi Kultuuriakadeemias ning Eesti kunstiakadeemias kuid sellist süsteemset õpetamist meil ei ole.
Teist aastat töötab ka Muuseuminõukogu hariduskomisjon (Kaja Visnapuu on komisjoni liige – K.S.) ning selle töö käigus on selgunud, et me väga vajame vastavaid koolitusi. Nüüdseks oleme tekitanud suvekoolid, sest vajadus on suur. Komisjon käib tunde ka vaatamas, et paremini tagasisidestada, et eriala arendada.
Kuidas noor inimene muuseumisse tööle jõuab?
See on tegelikult inimeses kinni. Sõltub inimese huvide ja oskuste komplektis. Näiteks Võrumaa lasteaedade juhatajad osalesid ühes meie programmis. Üks juhataja küsis mu umbes 30-aastase kolleegi käest, et miks teie noor inimene olete muuseumis. Jah, muuseumitöötajate palgad on väga väikesed ja nii peabki, eriti noores inimeses, olema tugev huvi selle valdkonna vastu.
Mitu muuseumit 250-st täiskasvanuharidusega tegeleb?
Eks iga ekskursioon läheb kah põhimõtteliselt täiskasvanuhariduse alla. Otseselt täiskasvanuhariduse alla minevaid või nii määratletavaid kursuseid ei ole väga palju. Seda ei teadvustata. Tööd kindlasti tehakse, aga kui palju seda afišeeritakse... see on üks (muuseumi)elu osa.
Praegu toimuvad muuseumites ekskursioonid, loengud, kontserdid, oskuste õppimised jne. Millised on aga uued, veel rakendamata ideed?
Üks pool on haridusprogrammid kus on lõimitud õpe, mis sisaldab erinevaid tegevusi. Teise äärmusesse kuuluvad atraktiivsusele suunatud asjad, mis võivad juba liigseks lõbustuseks muutuda.
Tulevik ongi neis tasakaalu leidmine, et inimese erinevad meeled oleks kaasatud, ta saaks liikuda, tegutseda, toimetada, samas võib kuulata, vaadata.
Peamine on, et ei surutaks ühe väga terava elamusega ja seeläbi teisi elamusi n-ö kinni pandaks.
Meenub, et keegi kirjutas ankeedile vastates nii: „Mis õppima? Ma tulin muuseumisse elamust saama!“. Tegelikult just see elamus võibki sisaldada õppimise momenti. Sa õpid ju siis kui sul on kanalid lahti. Kui sul kommunikatsiooni ei toimu, ei õpi sa tegelikult midagi.
Nüüd on tehtud uuemaid muuseumeid, näiteks Lennusadam. See on niivõrd huvitav, alustades kas või juba ehitisest endast. Lisaks on meil firmad nagu näiteks Laika, Belka & Strelka, mis on spetsialiseerunud uute muuseumikeskkondade loomisele.
Uued muuseumid tehakse juba uutel tasanditel, aga palju on ka vanas stiilis klassikalisi muuseume, kus töötajad teevad väga suuri jõupingutusi, et külalistel oleks seal huvitav. Ka vanemates muuseumites ei ole rõhk enam meeletult infoküllastel stendidel vaid olulise välja toomisel, inimese n-ö informatsiooniga mitte-tüütamisel.
Kui palju on õpitud rahvusvahelisest koostööst?
Päris paljud muuseumitöötajad on käinud välismaal kursustel. Ühed muuseumid kasutavad võimalusi tihemini, teised vähem.
Need kursused on väga innustavad. Kõik inimesed vajavad aeg-ajalt kinnitust sellele, mida nad teevad. Saab ennast maastikul paika panna ning aru saada, et teistel on võib-olla samad probleemid. Lisaks saab uusi ideid ja kontakte, mis panevad mõtte liikuma. See on äärmiselt vajalik.
Umbes viimasel kümnel aastal on rahvusvaheline koostöö muuseumihariduse vallas rohkem esiplaanile tõusnud ning kiire areng toimunud. See on kindlasti seotud ka uut tüüpi muuseumite tekkimisega, kus tehakse tööd uute interaktiivsete võimalustega, spetsiaalsete kunstnikega jne.
