Kas Pirita jõgi oli kunagi laevatatav?
Pirita jõgi on Harjumaa üks ilusamaid jõgesid. See algab Pususoo kaguservast ja suubub Tallinna lahte, selle pikkus 105 km ja valgala 799 ruutkilomeetrit. Pirita jõe ülemjooks asub Kõrvemaal, keskjooks ja enamik alamjooksust Põhja-Eesti lavamaal.
Ajalooürikutest võib lugeda, et Pirita jõgi oli ligi 3000 aastat tagasi üks kaubateedest, mida mööda sai sõita laevaga Holmgardi (Novgorodi). Iru linnuserahvas kontrollis ja kaitses Pirita jõe veeteed. Meri ulatus Iruni ning Viimsi oli saar ja Aegna oli veel veest välja kerkimata.
Kaubandus Novgorodiga oli väga tähtis. Novgorod oli oma 30 000 elanikuga Euroopa üks suuremaid linnu ja kaubavahetus Lääne-Euroopaga oli väga elav. Kaubatee Tartu ja Novgorodi vahel kulges läbi Pihkva.
Emajõge mööda sai Peipsile, sealt Pihkva jõe kaudu Volhovile. Kaubandus oli kahepoolne, 13. sajandil külastas Tartut nii palju vene kaupmehi, et linnas oli 2 vene õigeusu kirikut ja Ülejõel asuv Vene küla. Alates 14. sajandist külastasid vene kaupmehed ka Liivimaa väikelinnu, sealhulgas Viljandit, Võnnut/Cesist ja Volmarit/Valmierat.
Ka Hansa ja Novgorodi läbirääkimised toimusid sageli Tartus, kuna linn asus Ida-Lääne piiril ning kohalikud kaupmehed valdasid nii saksa kui vene keelt. Tartu kaubandus õitses 13. sajandist Liivi sõjani. Hansa kaupmeeste laevana ilmus Läänemerele uus, mahukas ja kaubaveoks viikingilaevast rentaablim merelaev - koge. Ühe sellise jäänused leiti 1993. aastal Pärnus jõe suudmest ja see dateeriti 13.-14. sajandisse.
See tõendab, et 14. sajandi algul oli Pärnu sadam koht, kuhu tulid tolleaegsed Läänemere suurimad kaubalaevad. Mis omakorda lubab oletada, et kaupa veeti sealt paatidega ka edasi. Arvatavasti mööda Pärnu, Navesti, Halliste ja Raudna jõge Viljandisse ning sealt mööda Tänassilma jõge ja Võrtsjärve ning Emajõge Tartusse. Kitsaskoht veeteel, kus oli vaja kaubad ümber laadida, võis anda lisatõuke Viljandi linna tekkeks.
Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku, mida hinnati kõrgelt, sest talvel kütitud Põhjala karusloomade nahad olid eriti kvaliteetsed, paksud ja pehmed. Veel toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku. Tallinnas ja Tartus kehtis otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis.
Kuidas aga võis pääseda Pirita jõge mööda Novgorodi? Sel ajajärgul oli praeguse Ussisoo asemel järv, millest voolasid välja põhja suunas Pirita ja Jägala ning Lõuna suunas Pärnu jõgi. Seda teed kasutasid arvatavasti soomlased, rootslased ja ka norralased, sest see veetee on tunduvalt lühem, kui tee Soome lahe, Neeva jõe ja Laadoga järve kaudu või ka veetee Narva jõe ja Peipsi järve kaudu.
Arvatakse, et veel 6000 aastat tagasi voolas vesi Peipsi järvest läbi Ürg-Võrtsjärve ning Viljandi ürgoru Pärnu lahte. Pihkva järve ei olnud, selle asemel voolas Ürg-Velikaja jõgi. Hiljem algas maapinna kerkimine, mis pani veed sootuks teistpidi liikuma. Vaid praeguse Pihkva järve kohal maapind ei tõusnud, mille tulemusena see järv tekkiski.
Oluliseks looduslikuks protsessiks, mis eelkõige Eesti rannikualadel pikemas perspektiivis märgatavalt elukeskkonda muudab, on neotektooniline maakerge. Maakerge toimub tänapäevani Võrtsjärve ja Peipsi järve põhjarannikust loode poole jääval alal.
Kõige kiirem on maakerge Eesti mandriosa loodepoolseimas nurgas, kus see umbes viimased 4000 aastat on toimunud kiirusega 2,8-3,2 mm aastas (Punning & Miidel 2004). Maakoor on meie ümbruses kerkinud 12-15 meetrit.
Viikingid olid muinasaegsed Põhja-Euroopa päritolu meresõitjad, kelle iseloomuliku kultuuri õitseaeg oli umbes 8-11 sajandil, mis oli nn. viikingiaeg.
Nimetus "viiking" pärineb tõenäoliselt sõnast vķk, mis tähendab lahte; viiking on seega "laheline" ehk meresõitja. Kuigi viikingid on nime andnud tervele ajastule, moodustasid sõjakad meresõitjad suhteliselt väikese osa tolleaegsest Põhjamaade elanikkonnast, kes valdavalt tegeles rahumeelse maaharimisega. Teise teooria järgi pärineb viikingite nimetus vanainglise sõnast wķc, mis tähendas kaubaasulat. Lisaks vallutustele tegelesidki viikingid ka käsitöö ja kaubandusega.
Viikingid olid osavad laevaehitajad. Mereretked viisid viikingeid kaugetele maadele. Euroopas rajasid nad mitmel pool oma asulaid ning sulasid kohaliku rahva hulka.
Ida suunas purjetanud viikingeid nimetati ka varjaagideks. Viikingiretkedega tegelesid (eriti 11.-12. sajandil) ka eestlased, eeskätt saarlased. Tänapäeval on mitmed ajaloohuvilised püüdnud viikingiajastu eluolu ning tehnoloogiaid jäljendada vastavates laagrites või teemaparkides (Viikingite küla Saulas, Pirita jõe ääres).
Kandes sellesama ürgoru kaasaegsele kaardile, saame ülevaate kunagise jõe tegelikust suurusest.
Kogu seda eelnevat arvestades, võib juba hakata uskuma kohalikku legendi, milline käsitleb Vaidat sadamana Pirita jõel, kustkaudu veeti välja ümbruskonna rauasulatuskohtades Aruvalla, Patika ja Ubina sulatusahjudest saadud rauda. Arvatavasti sulatati nimetatud kohtades peale sooraua maagi ka Vaidasoo külasse langenud ja langemisel purunenud raudmeteoriidi tükke analoogiliselt Kaali meteoriidiga, milline oli raudmeteoriit ja mille tükid sulatati ümbruskonnas ning realiseeriti kaupmeestele.
