05.12.2012, 06:35
Lohusuus peeti hariduselu 315. aastapäeva
Sel ajal kui tuhandeid õpilasi mahutavad suurlinnade eliitkoolid alles vaevu puberteedieast välja jõuavad, peavad maakoolid juubeleid, mille aastanumber aukartustäratav. Mina, kui Laiuse kooli vilistlane, tunnen alati uhkust oma kodukoha kaugeleulatuva haridusmineviku ning koolielu üle. Laiuse koolil täitus eelmisel aastal 325 ning Lohusuu Koolil just äsja 315 aastat. Hoolimata pärisorjusest ja pimedast keskajast, leidus juba 17. sajandil ärksa vaimuga mehi, neist Reiner Brockmann seisabki arvatavasti mõlema kooli sünni taga, kes mõistsid, et haritud noorte päralt on tulevik. Seda enam peaksime meie, kelle elu praegusel ajal ju võrratult kergem ja lihtsam, alal hoidma ning väärtustama vanu kooli- ja kultuuritraditsioone, mitte neid kergekäeliselt ajaloo prügikasti viskama.
Raine Lindepuu, Lohusuu Kooli õpetaja ja huvijuht
Lohusuus seni veel ei visata. Valgusküllane moodne koolimaja, mis sel sügistalvel oma 15. tegutsemisaastat tähistab, on täis laste kilkeid ja naeru. Tundub, nagu naerataks maja ise samuti, eriti kui talle Lohusuu alevikku läbival käänulisel teel läheneda. Praegu käib Lohusuu Koolis 41 õpilast. Kakskeelse koolina, kus esindatud nii vene kui eesti osakond, oleme piirkonna üks väheseid omanäolisi. Ka oma aastapäevaaktusel püüdsime kõrgel hoida meile omast kahe keele ja kultuuri omavahelise lõimumise ning sõpruse märki. Kahes keeles esinesid nii õpilased, konferansjeed kui külalised. Viimase viie aasta jooksul kogutud laste töödest panime juubeliks kokku Lohusuu Kooli almanahhi „Jätan oma jälje", mis ilmus kohaliku vallavalitsuse ja Eesti Kultuurkapitali toel ning mille iga juubeliürituse külaline ka endale kingituseks kaasa sai. Minu arvates on alati südantsoojendav lugeda laste võib-olla veidi küll kohmetuid, kuid samas siiraid kirjatükke, olgu nad siis tuttavate või päris võõraste laste poolt kirjutatud. Enamasti peegeldub neis vastu rikkumata silma poolt nähtud kodukoha ilu ja armastus, mis tihtilugu suurlinna tulede särast pimestatud täiskasvanutel meelest kipub kaduma. Õnneks ei ole kodukool meelest läinud aga paljudel vilistlastel ning laupäevasel peoõhtul viibisid meie hulgas ka mitmed Eesti teadus- ja haridusellu tuntava jälje jätnud Lohusuu omad suurkujud: Erich Jõgi, Arved Vain ja Ennu Sepp. Tunnustatud tohter Maris Suurna oli küll parasjagu oma põhitööd tegemas, kuid ka tema pilt koos kõigi teiste eelnimetatutega kaunistab nüüdsest Lohusuu Kooli seina. Nimetame seda oma kuulsuste galeriiks. Küllap lisandub sinna seinale veel mitmeid fotosid, sest Lohusuu Kool annab sama hea hariduse kui mistahes üleskiidetud linnakool. Peale selle on meil kindlustatud individuaalne lähenemine igale lapsele, kuigi liitklassides õpetades pole seda õpetajal sugugi kerge teha.