Eestlannast klavessiinimängija kaks aastat Egiptuses: ikka paras kultuurišokk oli

Saale Fischeri elust põimuvad läbi erinevad ajastud, kultuurivormid ja riigid. Sündinud on ta Tallinnas, armastab sakslast, jumaldab 17. sajandi Prantsuse klavessiinimuusikat, kirtsutab nina Egiptuse päikeselõõsa peale. Täna resideerub ta Vanamõisas, aga mis iganes retki elul talle veel varuks on, võtab Saale asja eestlasliku rahuga - tuleb, mis tuleb.

Põhjamaiselt blond, aga lõunamaiselt positiivne. Olemuselt malbekene, aga anna talle kätte teema, mis teda põletab, siis sigineb hääletooni kirg ja silmavaatesse sügavus. Suudab justkui siniverelisena samastuda nii sajanditetaguse kuningliku õukonnamuusikaga, kuid säilitada mõistuse valge naisena Egiptimaa kaootilises kultuurikaoses. On balansseerinud väliselt kõigutamatu rahuga eri riikide ja eri rollide vahel, olles samal ajal ema kolmele, muusik ja interpreet, abikaasa ja õpetaja, liikudes trajektooril Eesti-Saksamaa-Egiptus.

Esimene teadmine Saalest jõudis minuni siis, kui Laagri kultuurimaja juhataja Ingrid mind kättpidi kultra saalinurka vedas ning ilmse õhinaga seal seisvat rohelist pilli näitas. „Meil on klavessiin!", õhkas Ingrid. Muusikakauge inimesena ei osanud esiti midagi öelda. No seisab klaver, aga miks niimoodi erutuda? Mispeale järgnes lühike sissejuhatav loeng, millest selgus, et klavessiini ja klaveri vahel seisab mitusada aastat ja totaalselt erinev mängutehnika ning et selle rohelise eksemplari olla majja toonud üks kohalik naine, kelle mees on sakslane ja kes tuli just Egiptusest ja et nüüd hakatakse kultuurimajas kõrgelennulist muusikalist laengut pakkuma. „Ingrid, stopp - kutsu see inimene parem siia!"

Klaveri vanaisa

16.-18. sajandil laialt käibel olnud klavessiini nimetab Saale klaveri vanaisaks. Tänapäeval on kasutusel vanade pillide koopiad. See barokiaja muusikainstrument seostubki peamiselt vanamuusikaga, mis vahepeal unustuse hõlma vajununa 20. sajandi seitsmekümnendatel jälle püünele tõsteti. „Vahepeal oli klavessiin jah käibelt üsna maas. Eks selle tingis muusikaajaloo areng, klaver tõrjus välja," ütleb Saale. Vahe olla neil kahel pillil aga üsna selge. Nimelt seisab erinevus mehaanikas - klavessiini tiivakujulises kõlakorpuses tekitab heli klahvi allavajutamisel keeli tõmbav mehhanism (pigem nagu kitarrimäng), klaveril vormivad heli haamrikesed, mis klahvide allavajutamisel löövad vastu keeli.

Eelmisel sajandil taasavastatud klavessiini leidub ka koduses Eestis. Nii tähistas näiteks kuulsaim kohalik vanamuusikaansambel Hortus Muusikus äsja oma 40. sünnipäeva.

„Avastati, et Bachi saab mängida sellel pillil, millele helilooja oma teosed kirjutas. (Taas)avastati raamatukogudes materjale, kõrgkoolidesse imbusid sisse vastavad erialad," selgitab Saale huvi kasvu. Saalegi omandas bakalaureuse kraadi klavessiini erialal Eesti Muusikaakadeemias. „Lapsena õppisin klaverit, aga mulle kohe üldse ei istunud. Kui mu õpetaja lasi omale klavessiini ehitada, siis proovisin ka.

Hoopis teine emotsioon oli. Alateadlikult vist sobis mulle klavessiini repertuaar paremini ja ka tehnika - klaverimäng on raskem, kogu keha jõudu on vaja, klavessiin on õrnem, tehnika tuleb pigem sõrmedest," püüab Saale erisusi kirjeldada. Ega klavessiinidki kõik ühtemoodi ole. Eristatakse prantsuse pilli - suur, sume ja magusa kõlaga, Itaalia omad on väiksed ja krapsakad, sakslaste kahe nimetatu vahepealne.

Eesti muusikamaastikul klavessiine ja professionaalseid mängijaid siiski väga palju ei ole - vast kümmekond, pakub Saale. Tema ise sealhulgas. Samas on need vanamuusika pilli käsitseda oskajad aktiivsed, meil toimuvad festivalid, eriala saab õppida kõrgemal tasemel ja ka huviharrastusena on klavessiin poolehoidjaid võitmas. „Samas - teiste ajalooliste barokkpillide õpetus kõrgemal tasemel ei tule järele ja see tekitab olukorra, kus ansamblipartnereid on raske leida. Mina pean end professionaalseks muusikuks, ära elada saab ju sel erialal kas õpetajana või ansamblites mängides," on Saale pisut nukker väljundite vähesuse pärast.

Muusika kaudu armastuseni

Saale jumaldab klavessiinimuusikat ja oma tõelise armastuse leidis ta samuti kaudselt selle pilliga seoses. Nimelt õppis tema sakslasest abikaasa Christian samuti Eesti Muusikaakadeemias. Üks, tõsi küll, sisustas oma aja peamiselt neljandal korruse pilliklassis ja teine keldrikorruse stuudios (abikaasa tudeeris elektriakustilist kompositsiooni), siis saatus sõlmis noorte teed sellest hoolimata kokku. Ja järgmiseks peatuspunktiks sai ühine kodu Saksamaal. Selline pisike idülliline linnake, kus viisakalt naabreid teretatakse, igal aknal troonib orhideepott ning kõik on saksalikult kena ja akuraat. Saale alustas magistriõpinguid, tõi ilmale teise kena printsessi lisaks 3,5 aastasele tütrele ega aimanudki, et tulevikus terendab pea ees sukeldumine koraanikultuuri ja Kairo kõrbekliimasse.

Pea ees tundmatusse

Kui enamik eestimaalasi võtaks detsembrikaamoses võimalusel vaba nädala ja põrutaks viie lennutunni kaugusel olevale Egiptimaale ilma liigseid küsimusi küsimata, siis Saale adus kahe Kairos elatud aasta jooksul, et päikeseusku temas siiski liiga palju ei ole. Ta ütleb, et jah, kui saaks liikumatult lebada konditsioneeritud korteris, nagu enamus Kairo naisi tegid, siis ei olekski asi hull. Aga kui tegemist on tegusa naisega, kelle päevad täidavad töö, logistika lastega, lisaks traditsiooniline ahel- pood-kodu-köök, kõige selle juures laup pidevalt leemendamas, siis võivad tõesti eestimaised talvised miinuskraadid ahvatlevana tunduma hakata. „Paar pilvist ja vihmakübemega päeva aasta jooksul tekitasid eufoorilise seisundi nii lastes kui ka minus endas," meenutab Saale. Aga seda kõike Saale veel ei teadnud, kui tema abikaasa ühel kenal päeval teatas, et nüüd on asjalood sellised, et minnakse Kairosse elama, härral nimelt õnnestus kinni panna konkurss sealse ülikooli õppejõu kohale. Natuke kõhe nagu oli, kuid põnev ikka siiski ka.

 „No eks see oli ikka paras kultuurišokk küll". Saale kirjeldab kaost liikluses, kus mingeid reegleid ei näi olevat, ühistransporti, mida praktiliselt polegi, totaalseid ummikuid, millest tingitult algavad koolipäevad kell 7.15 hommikul, hiljem lihtsalt ei jõuaks pooled lapsed lihtsalt tundi. Moššeedes kell 5 hommikul algav teenistus koos valjuhäälse palvelekutsega. Kui isegi jaksaks keskpäevapäikese alla jalutama minna ja pargis laste mänguväljakuil aega veeta, siis see on võimatu. Kontseptsioon jalutamine on sealmaal võõras ja (viisakaid) parke lihtsalt ei olegi. Vaesus ja tänavatel hulkuvad kõhetud koerad.

Ailavjuu ja velkam-velkam

Ka egiptlaste ülevoolav suhtumine heleda nahavärviga võõramaalasesse muutub kahe aasta jooksul tüütavaks ja tekitab frustratsiooni. „No alguses on naljakas, aga kõik need lakkamatud ailavjuud ja vellkomi hõiked, vilekoor möödasõitvast tööliste bussist, nutta röökiv laps, kui supermarketi müüja on ostukärust sinu lapse põsed oma käte vahele on haaranud ja suudlema tikkunud. See kõik nii väsitas, mingeid pidurdusprotsesse egiptlastel küll ei eksisteeri," meenutab Saale vaoshoitud põhjamaalase natuurile ebaloomulikku suhtlusviisi.

 „Ja olles õhtumaade muusikakultuuri inimene, oli minu jaoks väljundivaene ka araabia muusikaruum. Kairos oli küll sümfooniaorkester, aga barokkmuusikat loomulikult mitte. Aga minu eriala, klavessiini puhul, kui ikka mängida ei saa, on vorm läinud," oli Saali esiti nördinud.

Õnnelikud leiud

Ometi õnnestus tal sellest 20 miljoni elanikuga linnast leida klavessiin üles. Nimelt sattus Saale tütre sõbra sünnipäeval suhtlema saksa evangeelse koguduse õpetajapaariga ja nagu muuseas sai küsitud, et ega nood tea, kas kusagil linnas seda pilli leidu. Ja ootamatult tuli vastus, et jah, kiriku nurgas seisvat üks säherduse nimega riist, millega keegi midagi peale ei oska hakata.

Juba järgmisel päeval lükkas Saale klavessiinilt tolmu pealt ja putitas vanunud riista helikorda. Kõige tipuks teadis üks saksa sõber ka Kairos resideerivat barokkviiuldajat ning ootamatult oli Saale saanud endale pilli ja muusikapartneri. Koos korraldati kirikus kontsert, mis sai vastukaja suisa Kairo inglisekeelses meedias.

Täieliku anomaaliana õnnestus Saalel sest miljonilinnast leida üles kaasmaalased. Naine sõbrunes kahe teise eesti perega ja ütleb, et nii aktiivset seltsielu pole tema elus enne ega pärast olnud. Koos Eesti saadiku perega käivitati ka eesti laste lauluring, sest selgus, et kaasmaalasi leidus Kairos ja lähistel veelgi. Peamiselt armastuse pärast Kairosse kolinud eestlannasid, kes hea meelega oma võsukesi emakeelega harjutamas käsid. Saale nendib, et mingil müstilisel moel kohanevad lapsed uute keskkondadega kiiremini. Temagi Greta ja Karoliina alustasid lasteaia- ja kooliteed, kahe aastaga hakkasid isegi araabiat tönkama.

Saale ise leidis rakendust sessamas saksa kirikus organistina ja haris muusikaliselt lapsi ka ühes eralasteaias. Ja kuigi tema kaks aastat selles vastuolulises ja suures linnas olid teinekord üsna keerulised - elada võõral võõra usuga maal, olemata moslem, oskamata keelt, tundmata linna ja olusid - et see kogemus on väärt läbielamist. Nagu kuidagi laiem pilk on elule tekkinud. „Kui oled näinud ikka niipalju vaesust ja lootusetust, kui 60% inimestest on kirjaoskamatud, siis tundub kentsakas näiteks mõne eurooplase nurin restoranis, et lihatükk on üleküpsetatud," usub Saale võõras riigis elamise kainestavat mõju ja leplikuma suhte tekkimisse maailmaga.

Ringiga tagasi

Kuna perre hakkas sündima kolmas laps ja abikaasa tööleping lõppes, koliti tagasi Saksamaale. Mõne aja möödudes hakkas Saale abikaasa rihtima Eesti Muusikaakadeemias doktorikraadi ja tänaseks on Fischerid end sisse seadnud hoopis Vanamõisas. Vähemalt neli aastat, nii kaua kestab doktorantuur, ollakse paiksed Eestis. „Elame hetkes, eks siis hiljem vaatame, mis saab," kommenteerib Saale üsna muretult.

Naine lasi Saksamaalt Eestisse toimetada ka oma klavessiini ja on selle sättinud nüüd kultuurikeskusesse Laagris. Käib kultras ise pilli harjutamas, aga tahab pakkuda ka klavessiini õpet. Üks huviline tal juba on, aga neid võiks Saale arvates olla palju rohkem, seda enam, et ega Tallinnas ja ümbruses huvihariduse korras seda pilli vist mujal puutuda ei saagi. Jõuluaegu saab toimuma vanamuusika kontsert, kus Saale ise ka üles astub.

Maailmakodanik on naasnud koju ja tahab tegutseda. Vahelduseks koduses kliimas ja omases rütmis.